Autor: Liis Seljamaa
Keri tuletorni renoveerimine on tähtsaim töö, mis saarel viimastel aastatel tehakse. Eesti ühe omapärasema meremärgi taastamine toimub ukrainlaste abiga.
„Kerile saabumine oli ikka väga suur elamus. See oli jaanuarikuus, talv, külm, ühtegi inimest ei ole. Mõtlesin, et kuidas siin üldse pikemalt olla saab kui mõni tund,“ imestab ehitaja Vitali.
Žõtomõrist pärit mees on tuletorni seina kive tõstnud aprillikuust alates. Muidugi mitte kogu aeg, vahepeal käivad ehitajad ikka mandril ka. Rütm on umbes selline, et kaks nädalat saarel, 4-5 päeva kodus Tallinnas, vähemalt Vitali enda rutiin sellel objektil. Neil on siin täiesti oma väike perekond, ühtlasi suur abi saarevahtidele.
Keri on muidugi väga turvaline koht, aga kui tead, et viis tugevat meest on kusagil ligiduses, tekib ikkagi nagu kindlam olemine. Tore on vaadata ka, kuidas nad töötavad, nagu usinad sipelgad pesaehitusel.
Vitali on töötanud Eestis juba 2017. aastast. Esialgu sõitis ta koju iga kolme kuu järel, aga sügisel 2021 kolis koos naisega Tallinna. „Tead, naine vist tahabki Eestisse elama jääda. Mina ikka igatsen rohkem Ukrainasse tagasi. Praegu ei tea, kuidas sellega läheb, otsustame siis, kui sõda läbi saab,“ ohkab mees.
Isegi siia maaribale jõuab see neetud sõda. Uudised loeme me ju kõik, aga siin on inimesed, kelle kodumaad parajasti rüüstatakse. Vitali räägib, et kui „erioperatsioon“ algas, ei olnud ta kaks nädalat suuteline üldse midagi tegema. Esimene mõte oli sõita kohe koju.
„Ema ei lubanud. Ütles mulle, et ma mitte mingil juhul ei sõidaks. Seda juttu ta räägib siiamaani kogu aeg. Tegelikult pakkisid juba kõik meie firma mehed mullu veebruaris asju, aga lähedased veensid meid ümber“. Regulaarselt saadavad selle ehitusfirma töölised võitlejate toetuseks raha kodumaale. Kõigil on sõpru-tuttavaid, kes võitlevad, kes on langenud, kes on kadunud.
Keril on mahe suveõhtu, kui laine sahiseb rannakividele ja kõige valjem heli on kajakate kisa. Istume koos Vitaliga terrassil ja joome kohvi. Ta vaatab tuletorni poole ja ütleb, et see on tema praktikas kõige huvitavam ja raskem objekt. Isegi rohkem kui Skoone bastion, mille taastamine oli mehe eelmine töö.
„Üks asi on see, et torn on tõesti habras, kohati tekib tunne, et nüüd lihtsalt pudeneb käte vahel ära. Väga ettevaatlikult teeme siin seda tööd. Muidugi tuleb öelda, et ehituskvaliteet ja materjalide valik oli omal ajal ikka kohutav... ei tea, mida nad küll mõtlesid,“ imestab Vitali.
Teiseks ei jõua asjad saarele kohale. Juba nädal aega oodatakse oma laeva, kõigepealt oli ilm paha, siis läks alus katki ja nii on see olnud neli viimast päeva. Kaks meest käisid küll vahepeal päevaks suurel maal, aga see on kallis lõbu ja võetakse ette ainult siis, kui tõesti vaja.
Nälga ja hätta muidugi kedagi ei jäeta. Esialgu paistab ka ehitusmaterjali jaguvat, aga ma tean, et paekivi koormad seisavad juba neli päeva Leppneeme sadama kail. Sest laev on katki.
Ehitajad on väga usinad. Nende tööaeg on seitsmest hommikul seitsmeni õhtul, aga näen neid maja ümber toimetamas juba kella kuue ajal. Ise kütavad sauna, ise keedavad süüa, ise pesevad pesu.
Kui ma küsin, kas ei tahaks vahel laulda-tantsida ja õlut juua, ütleb Vitali naeratades, et ei jaksagi eriti midagi teha peale tööd. „Mõkola on meil laulumees, armastab ukraina rahvalaule. Aga muidu me oleme siin ikka tööd tegemas, tantsida saab kodus ka“.
Keelitan Mõkolat, et ta mulle mõned laulud esitaks, aga tema raputab ainult pead. Loodan ta nädala lõpuks siiski ümber veenda.
Vitali arvab, et isegi kui Eesti jääbki tema koduks, läheb ta kindla peale Ukrainasse ehitama, kui sõda läbi saab. Et kui praegu on ta ukraina ehitaja, kes taastab Eestit, siis tulevikus võibolla eesti ehitaja, kes taastab Ukrainat.
Artikkel on kirjutatud Maalehele.
Fotod: Liis Seljamaa
