Keri loodus

Kormoranid. Foto: Kaupo Kalda

Keri saar paikneb Soome lahes, Viimsi poolsaarest 20 km kirde pool. Saarele lähim punkt Soome rannikul on Porkkala neem, Kerist 40 km loodes.  Lähimad naabersaared on Prangli, 7 km lõuna suunas ja Aksi, 10 km kagus.

Keri on loode-kagu suunaline, 400 m pikk ja 100 m lai ning kuni 4 m üle merepinna ulatuv saareke. Pindala 0,3 ha. Saare kagupoolne osa on kõrgem kui loodeosa. Arvestades maapinna kerget (2,5 mm aastas), võib oletada, et kuigi saare kõrgem osa kerkis veest esmakordselt umbes 2000 aastat tagasi, siis jäi ta pika aja jooksul tormidega jätkuvalt üleni vee alla. Kuiv maa on Keril olnud vähem kui 1000 aastat. Ajalooallikates on Keri saart esmakordselt nimeliselt mainitud 400 aastat tagasi.        

Geoloogilisest aspektist on Keri saar väga huvitav. Saare südamiku moodustab 600 miljoni aasta vanusest ediakara liivakivist küngas. Paar kilomeetrit pikk ja kuni kilomeeter lai, kõrgus mõnikümmend meetrit. Küngas lasub mitme miljardi aasta vanusest graniidist tasandikul. Niisiis ei ole Keri saar geoloogiliselt ei graniidist Soome aga lubjakivist Põhja-Eesti. Viimase kahe jääaja jooksul on liivakivist künkale kuhjunud ridamisi erinevaid settekihte. Umbes 100 000 aasta eest, kahe jääaja vahel, laius siinkandis veekogu, mida tuntakse Eemi mere nime all. Kliima oli siis soojem kui praegu. Eemi mere põhja tekkis paks kiht meremuda. Kaasajal on muda maetud viimase jääaja setete alla ja selle lagunemisel tekib maagaas. 

Tiiruema pojaga. Foto: Madis Sinijärv

Keri saare randa katavad suured kivid, graniidirahnud ja jäme kruus. Liiva siin ei ole. Lausaliselt jalgpallisuurustest munakatest moreenrand on Eestis haruldane. Seda kohtab veel vaid paaris kohas põhjarannikul, näiteks Juminda neemel. Tormise ilmaga panevad lained rannakivid liikuma ja saar “koliseb”. Saare kagutipust ulatub merre umbes kilomeetri pikkuselt maasäär. Tormilained kujundavad seda pidevalt ümber. Vahel on Kagusäär üleni vee all, vahel on tema kaugemasse otsa moodustunud sirbikujuline klibust saareke ja mõnikord on ta kogu ulatuses vee peal.     

Keri saare kliima on tugevalt mereline – tuuline, pika jaheda kevade ja pika sooja sügisega. Ilm on sagedamini tormine oktoobrist märtsini. Tuul puhub siis valdavalt läänest ning vahel kestavad tugeva tuule perioodid mitu nädalat järjest. Tuule keskmine kiirus on aasta läbi kõrge. Kui kevadel mandril ilm järsult soojeneb ja on päikesepaisteline, siis tekib Keri saare ümber paks udu ning temperatuur jääb 5-6 kaardi madalamaks. See tuleneb asjaolust, et saart ümbritsev meri on kevadeti veel külm. Ilmade poolest kõige meeldivam aeg on juuli teine pool ja august. Tuulevaikse ilmaga tekib saare edelarannal, elumaja ees, kus päike rannakive soojendab,  huvitav mikroklimaatiline nähtus – soojaõhu lääts. Temperatuur on maja ees mitu kraadi kõrgem kui maja taga või katuseharjal. Saare kliima on küllalt kuiv. Vihma sajab vaid suuremate madalrõhkkondade üleminekul. Kohaliku tekkega vihma- ja äikesepilved mandrilt siia ei tule. Keri saarelt võib neid vaid vaadata.    

Kühmnokk-luik. Foto: Madis Sinijärv

Meri on Keri saare ümber kuni 100 m sügav. Järsk sügavuse vähenemine toob kaasa tugeva murdlainetuse saare rannal juba ka mõõduka tuulega. Kui tuule kiirus ulatub üle 20 m/s ehk on tormi mõõtu, ei ole saarel enam tuulealust randa. Lained ründavad saart igast küljest ühesuguse tugevusega. Suplemiseks sobiva temperatuuri saavutab merivesi augusti keskpaigaks.  Talvel on saare rand tavaliselt jäävaba. Püsiv, mandrini ulatuv jääkate tekib Keri saare ümber harva ja kevadtalviti. Mitte sagedamini kui kord 10 aasta jooksul.

Keri saare muldkate on äärmiselt õhuke. Kõige paksem on see tänu inimtegevusele majakavahi endisel aiamaal. Tugevate tuulte tõttu on taimestik saarel madal. Suuri puid siin ei kasva. Enamus puistaimi on saarele toodud inimeste poolt. Mõned sirelid ja paar hiljuti istutatud musta mändi ning üks mägimänd. Metsistunud kirsid on siin põõsalaadsed ja moodustavad paari meetri kõrguse võsa. Õunapuud on samuti kohandunud põõsasteks. Looduslikult kasvatest taimedest võib kõige märkimisväärsemateks pidada metsmaasikaid ning merekibuvitsa.

Keri saarel on suur tähtsus lindude rände ja pesitsemise aspektist. Keril on kokku loetud üle 70 liigi linde. Kuna saar on Soomele üks lähimaid punkte Eesti põhjarannikul, siis toimub siitkaudu kevadel intensiivne väikelindude ränne põhja suunas, näiteks hänilased, lehelinnud, pöialpoisid jpt. Vahel ootavad linnud saarel mitu päeva soodsat tuult, et edasi lennata. Pesitsemise seisukohalt võib esile tuua kaks momenti. Saarel pesitsevad krüüslid, kelle leviku lõunapiiriks on Eesti põhjarannik. Peale Keri teatakse neid Põhja-Jäämere linde Eestis pesitsemas veel vaid Pakri pangal. Teiseks oluliseks pesitsevaks liigiks on hahad. Kevadeti koguneb saare rannikule rohkem kui sada hahka pulmi pidama. Kuid kõige arvukamateks saarel pesitjateks on muidugi hõbekajakad ja jõgitiirud. Röövlinde saarel ei ela. Samas külastab saart regulaarselt Pranglil pesitsev raudkull. Pool-röövlinnuks võib lugeda ronka, kes on juba aastaid ehitanud pesa tuletorni varisenud seinale ning toitub kevadeti saarel pesitsevate lindude munadest ning poegadest.

Sooräts. Foto: Kristjan Madalvee

Kuna saarel veekogusid ei ole, siis puuduvad siin kahepaiksed. Kuid vahel võib siiski kohata Pranglilt kohale ujunud nastikut. Väidetavalt on kunagi leitud ka üks rästikunahk. Imetajatest tuleb märkida eelkõige hallhüljest. Keril nad ei ela, kuid külastavad saart küllalt sageli. Enamasti on tegu üksikute loomadega, kes ujuvad mööda või ronivad korraks rannakividele puhkama. Mõned korrad on neid aga nähtud Kagusääre tipus paikneval laiul lesimas arvukamalt.                                   

Maismaa loomadest on saarele paar korda sattunud rebane. See on olnud võimalik siis, kui meri kevadtalvel täielikult jäätus. Kahjuks on Keri rebase jaoks ökoloogiline lõks. Jää sulades ei pääse rebane saarelt minema ja sureb nälga.

Krüüslid. Foto: Madis Sinijärv

SoorüdiSoorüdi. Foto: Madis Sinijärv

Isased hahad emaslindu püüdmas. Foto: Madis Sinijärv