Autor: Pille Liivas
Eile, hilja öösel, tundus õhk Keril veidi teistmoodi. Tuule suund oli muutunud ja merd vaadates tundus, nagu vesi liiguks saarest lausa eemale, mandri poole. Imeline vaatepilt. Sürreaalne pigem. Käisin sokkis maja ühele ja teisele poole, et näha, kas kuskil keerutab. Selline sügav tormieelne tunne oli. Meenus Vitali video. Tuulegenekas töötas hääletult, aga nii kiiresti, et labade liikumist polnud näha. Sürr, ma räägin. Kõik tundus siiski ok ja läksin magama. Hommikul aga märkasin, et möllu oli rohkem. Pesunöör oli riideid täis ja papud kuivasid päikse käes. Tuligi välja, et kui meie õndsat und magasime, siis Mari ja Siim käisid paati päästmas. See oli vett täis ja mäslevas meres puhta hädas! Kange rahvas, ütlen ma jätkuvalt!
Hommikul oli ainult Kairol meeles, et on pühapäev ja ta hakkas pannukaid tegema. Vehkisin talle valmis mitu kausitäit lisasegu, sest meid on ju palju ja uus vahtkond ka tulemas. Noh, et jaguks. Siis sättisime nii, et ta tegi pool ja siis mina tegin ka.
Enne seda valis Lauri veel materjali oma loovtöö jaoks. Leidsime selle käigus tühja seisva päästerõnga, millele sättisin külge nöörid. See, kuidas nöör panna, oli mu enda vaimusünnitus. Olen ju sigapalju unenäopüüdjaid põiminud. Aga igaks juhuks kontrollisin netist, kuidas varem tehtud on, leidsin sarnase lahenduse ja otsustasin, et nii kõlbab küll. Hiljem sai rõngas sadama juurde sätitud.
Tundus, et meri on vähe rahulikum ja Mari valmistus oma abikaasaga teele asuma. Neil oli vaja Leppneeme jõuda, enne kui Peep vahetust tegema tuleb, sest meil oli nüüdseks veevarudega kitsas käes. Tegelikult nii rahulik ei olnudki. Siim aitas paati ette valmistada ja läks vette. Seekord kuivülikonnata ja trotsides karget suvealguse merd. Mul hakkas külm puhtalt vaadates seda pikka protsessi. Kanged, noh!
Päike oli imeline täna ja sain oma puhkuse päeva ka kirja. Võtsin enne kodimatka Keri päikest kõhule. Pildistasin purjekat, täna oli neid merel suisa mitu. Meile külalisi ei tulnud, seekord mulle sobis. Sain Keri-elust veel viimast võtta!
Kui mina laisklesin, siis elukas tugevdas terrassi pinki - see oli väheke vigastusohtlikuks muutunud.
Peep tõi tüdrukud peale nelja, mul olid asjad veel pakkimata, sest tundsin, et äkki jääme veel üheks ööks. Aga asi sai paika pandud ja tegin siis sahtlitest kiirpuhastuse. Veel jooksin mööda saart, et mõni mälestuspilt püüda. Lauri ja Peep panid paika Pariis sildid. Päris-Pariis ja Feik-Pariis.
Peep oli armas ja tõi saarele ära minu pakikese. Saingi oma kirjale Keri pildiga margi! Nii vahva. Toonid pole päris nii, nagu lootsin, aga esimeseks satsiks kerib küll. Nagunii hind muutub varsti. Lauril oli oma postkaart ka ette valmistatud, need jätsime Kerile, uutele ära toimetamiseks. Ülejäänud meie vahiajal kogutud ja saatmist ootavad kirjatükid rabasime kaasa ja viisime hiljem mandrile jõudes aupaklikult postkasti ära.
Lauri võttis kohusetundlikult vastu uue vahetuse. Maris ja sõbrantsid saabusid saarele. Tehti meeldetuletav või uuendusi teadvustav ülevaade saarel toimetamisest. Andsime üle mõned tööd, mis ripakile olid jäänud, koputasime südametunnistusele, et "rebaseurus" olevale konnale tuleks ikkagi "trepp" meisterdada, ja korjasin mõned selle aasta esimesed maasikad. Ja oligi aeg mina.
Kairo veetis päeva seljkott seljas. Tal on see komme päris pisust saati. Kui tema tahab koju, siis paneb koti selga ja ootab. Ju ta siis ootas.
Ormi mõtiskles hommikul, et võiks nädala ikka veel olla. Tal ju siin kõik pooleli.
Minul oli jälle raske. Kaks nädalat annab mulle liiga palju aega, et kohaneda ja tunnen, et jätan maha päris kodu. Samas... Ma ei vahetaks seda millegi vastu ja kui võimalik, siis oleksin samapalju veel!
Täna naersin lastele, et peaksin õpetajaks õppima. Tänapäeval vist mitte, aga vanasti oli õpetajatel ka terve suvi pigem vaba (ma olen kuulnud)...kui vahva oleks teha saarevahi nädalat kaks ja siis elada ülejäänud suve ka seal?! Ei, siis ma vist jääkski 😁
Vahepeal oli mahti siiski telefoni kaeda ja sain Marilt mõned pildid. Minu lemmik oli lae-töö-lõpu nautlemise pilt ☺️
Naljaks on ise pildil olla, mulle enamasti ei meeldi, kui mind kaameraga sihitakse. Aga tore oli tehtut meenutada ja mis seal ikka... Kui ma juba kõiki tegutsemise avalikult kirjeldan, siis las olla pilt minust ka! 😅
Nautlesin Peebu klavermängu ja siis oli tõesti minek. Ei...midagi ma seletasin veel... Igatahes venitasin... Ei tahtnud veel paati astuda, siis on ju kõik selleks korraks.
Õnneks jätsin saare juba tuttavale inimesele, see annab südamesse mingi rahu.
Sõit mandrile läks liiga kiiresti. Kodus sõbrad juba ootasid, siis on mõtted mujal ja uus kohanemine kergem. Kahe nädalaga aeda ja kasvuhoonesse tekkinud lopsakus hämmastab. Viinamari on lehtlas mõnnama hakanud. Linnuhääled on hoopis teistsugused ja lainete kohin on puudu. Lauri tõi kohe ühe pika kurgi nosimiseks. Koduhoidjad on kõik kontrolli all hoidnud ☺️ Sügav kummardus ja tänu! Ja mina harjun ka jälle, see on tegelikult minu supervõime. Kohanen suhteliselt kiiresti ja kui ei mõtle, siis ongi meelest maas.
Aga mis värk selle külmaga siin mandril on? Keri õhtud on kordades soojemad, isegi tormituultega! 😅
Udu tuli ka veidi pärast ukse taha kolistama, nagu tavaliselt. Toas ei olnud "pahandamisest" ühtegi märki. Ta on meil ikka ekstra tubli. Eks ole vähe harjunud ka. Naersin elukale, et küll kass teab... Teen enne Kerile minekut talle alati juba nädalakese ette keldruluugi ja akna lahti, ja seon sisemise majaukse seina külge, et kass saaks koguaeg tuppa, kui meid ei ole. Ju ta ikka teadis, et me lähme ja teab, et tuleme tagasi ka ☺️
Igatahes, selleks aastaks jälle kõik. Asjatan omi asju vahepeal ja siis saan kirjutada juba uutest muljetest oma lemmiksaarel!
Oodates järgmist vahetust. Uute tuulteni!
#keri #kerisaar #keriisland #keri#kerisaarelesa #peregakoos #aktiivnepuhkus #saarevaht
