Autor: Liis Seljamaa
Keri saare saun võib olla 130 aastat vana. Aastate jooksul on selles ihu-hinge harimas käinud väga palju rahvast, aga saunake on oma vanuse kohta väga kobe.
„Kindlasti ootavad miljonid lugejad ka saarevahi saunalugu,“ teeb saunaminister mulle väikese märkuse, et miks ma veel Keri saunast kirjutanud pole. Iga asi õigel ajal, millal siis veel rääkida Eesti põhjapoolseimast (töötavast) saunast, kui ülemaailmsel saunapäeval.
Keri sauna täpset vanust ei oska keegi öelda, MTÜ Keri Selts juht Peep Rada on näinud sedasama hoonet juba väga vanadel piltidel. Kui arvestada, et omal ajal elas saare peal mitu peret, on see tõenäoline, kusagil pidi ju pesema. Mageda vee olemasolu saarel oli kindlasti üks soodustav asjaolu.
Vana saun on ajahambale päris hästi vastu pidanud. Väike tuunimine käib asja juurde, kindlasti on viimase 30 aasta sees vahetatud laudist, leiliruum on saanud viimase kümne aasta sees uue kerise, lava ja soojustuse.
Keri sõber Aivo Normak meenutab, et kui hakkas saarel käima, siis esimesel või teisel saarevahi-suvel sai tema ülesandeks vahetada välja sauna uksepakk. Alguses võttis kukalt kratsima, siis aga kiilutas osav mees paku paika, puhastas pudeda osa ära ja täitis tühimiku „käepäraste materjalidega“. Värvis veel punaseks ka. Pakk püsib siiamaani, varsti juba kümme aastat.
Normak koos kaasaga meisterdas viis aastat tagasi ka leiliruumi uue lava ja soojustas selle lae. Ikka käepärase, saarel olemasoleva materjaliga. Nii see parandustöö Keril enamasti käibki, jalutad veidi ringi, tööruumist leiad ühte, rannast teist ja edasi on ainult osavaid käsi vaja. Mõistatuseks jääb, kuidas asjad saarele jõuavad, aga siin need on.
Uus keris toodi Keri saunale küll täiesti plaanitult laevaga 2016. aastal. Kuuldavalt ühe rootsi meistri töö, mis juppidena maale parvetati (kuna silda veel polnud, sõideti paadiga nii lähedale kui sai ja siis edasi juba läbi vee) ja kohapeal kokku keevitati.
Kerise projekti üks eestvedajaid, Keri sõber Janek Tauram meenutab, et metallplaatide saarele toimetamise ja kokku panemisega oli kõvasti mässamist. Viimased osad jõudsid kohale sügisel, kui päevad juba pimedad ja rauakoormaga saabuvat Tauramit tervitas iga-aastane „viimane saarevaht“ Sergei Ida-Virumaalt.
„Kujutasin sõites ette, et idaviru venelane on kindlasti purjus ja kaklemishimuline, ootab kuni ma veest tulen ja paat kinni, ise hoiab saunakirvest selja taga. Ja kui saan ta eest pakku, siis teab, kus mind oodata, tuleb kirvega - sadamas, paadi juures.
Vastu tuli Sergei, kaine nagu jumal ja abivalmis, tubli narkopolitseinik. Aga pimedal sügistormisel merel tulevad sedalaadi mõtted, kuna neid on aega mõelda,“ arutleb kerise maaletooja. Sergei abiga sai kokku keevitatud keris hiljem ka sauna veetud ja paigale pandud.
On hea keris, koguni nii hea, et kütmisega tuleb ettevaatlik olla, liiga valusa tulega võib kuumus liiga teha. Nii inimestele kui saunale. Siiani on head vaimud saare maju tulekahju eest hoidnud, ent piisab ainult väikesest hooletusest...
Normak arvab, et Eesti põhjapoolseima sauna parim omadus on selle hea õhutus. Tuult peab maja ju kinni, aga väga soojakindel siiski pole. Sümpaatne on ka sooja vee tegemise protsess, eraldi kütmisega katla-ahjus. Ja siis tood sealt kopsikuga endale kaussi ja segad parajaks. Tundub olevat kuidagi õige saunatamise viis, nii nagu vanal heal ajal.
Võib jääda mulje, et saarevahtide ühine nimetaja on ka armastus sauna vastu. Olen olnud saunakütjaks päeval, mil rahvast oli korraga nii palju, et kõigi leilihuviliste ära mahutamiseks tuli sisse seada kirjalik graafik.
Tegelikult on saarevahtide seas muidugi neid, keda saun külmaks jätab, aga näiteks Normakule meeldib just laval maailma asju arutada. Kui juba leiliarmastus on ühine, leiab kergemini ühise keele ka mõnes muus asjas.
Ta on ka veendunud, et kui Keril poleks 30 aastat tagasi sauna olnud, oleks see päris kindlasti ehitatud. Pole mõeldav, et need noored merekarud, kes selle saare enda jaoks avastasid ja kellest mitmed on Keri Seltsi juurde tegutsema jäänud, ilma selleta läbi oleksid saanud.
Saarevahi üks (kirjutamata) ülesanne on oma vahetuse lõpus sauna kütta. See on kohustus, mida täidan alati hea meelega. Loodetavasti jõuab saunaminister ise ka ühel päeval Kerile leili võtma. Kaua me teda kutsume!
Artikkel on kirjutatud Maalehele.
Fotod: Liis Seljamaa
