Autor: Liis Seljamaa
Kui vaja, avame Keri saarel pagaritöökoja. Isegi pagarit pole vaja kaugelt otsida: moldovlane Artjom küpsetab mõne tunniga neli maitsvat saia.
Ootame siin prohvet Maltsveti jüngrite sarnaselt juba terve nädala laeva, mis ehitusmaterjale ja muud vajalikku tooks. Kui kivid otsa lõpevad, siis jääb ehitus vist seisma, kui on ära söödud kogu sai, küpsetavad mehed lihtsalt uue.
Ühel hetkel seisab Moldovast Florešti linnast pärit Artjom äraseletatud näoga köögiuksel, käes heleda palmikuga täidetud küpsetusvorm. „Meil sai leib otsa, teen uue,“ teatab ta lühidalt, pintseldab taigna võiga üle ja torkab ahju. Selgub, et see on tavaline asi, kui ühendus mandriga kipub jukerdama. Hea kodune toit.
Maja on kohe isuäratavat saialõhna täis. Kui päts poole tunni pärast valmis saab, murrab pagar-ehitaja poole sellest saarevahile ning torkab järgmise küpsema. Ja niimoodi neli korda järjest. Võite arvata, kui hästi see ahjusoe palmik veel maitses!
See pani mõtlema, milliseid varjatud oskusi neil lõunamaa meestel veel on, äkki oskavad nad moosigi keeta? Või võid teha? Neist asjust tuleb enne vahetuse lõppu kindlasti puudus kätte. Eriti kui meid siin värske saiaga ära hellitatakse.
Sõpradele-sugulastele saareelu võludest rääkides olen kohanud kas suurt vaimustust või siis ükskõiksust. Vend Märt liigitus minu meelest pigem sinna teise kategooriasse, aga selgub, et temagi on Keri saart salamisi armastama hakanud. Nii saabumegi seekord vahikorda kahekesi.
Kiiresti saab selgeks, et meil on mõnusast äraolemisest üsna erinev arusaam: mina mõtlen, kuidas võimalikult vähe tööd teha, tema püüab kogu aeg hästi kasulik olla. Oleksin pidanud seda muidugi aimama, kui ta tundis huvi, kas Keril ikka ketassaag on olemas.
Mööda saart vedeleb nimelt palju rauast kola, mis tuleks kokku korjata, väiksemaks lõigata ja ära viia. Selgub, et nendega saab muudki teha. Kolmanda päeva õhtuks on vend kaevumaja kõrvale suutnud sisse seada kangi ja hantlitega jõusaali ning demonstreerib, kuidas seda kasutada.
Ehitaja Vitali tuleb seda nalja lähemalt kaema ja panustab jõusaali arengusse omalt poolt 25-kilose kangiga. Ma ei imestaks, kui nädalalõpuks oleks saalil seinad ümber ja katus pea kohal.
Vahepeal jõuab mu vend veel terrassilauad üle värvida ja hunniku rauakola kokku tassida. Seejuures oli esmaspäeval torm ja teisipäeval sadas vihma. Kolmapäevase saunakütmise saan kuidagi enda hooleks võtta, aga see-eest kastab ta jälle lilli. Et samal ajal juhib mees kodu(saare)kontorist veel firma asju, on elementaarne.
Saare põliselanikud, linnud, ei lase ennast inimeste probleemidest eriti häirida. Viiendaks päevaks ilmusid välja ka ennast saare teises otsas varjanud luiged ja viisid pojakese hommikusele jalutuskäigule.
Artikkel on kirjutatud Maalehele.
Fotod: Liis Seljamaa
