Autor: Pille Liivas
Lõunapaiku, kui mina oma hommikukohvi joodud sain, läksin siis kaema, kas saan meestele abikäe ulatada. Nooh, koristada sain... Ise süüdi - huvitavad tööd olid juba lõpusirgel.
Kristjan värvis veel seina. Lauril olid liistud valmis lõigatud ja õlitatud. Ma siis püüdsin soojamüürilt veidi segujälgi vähemaks saada, seda tuleb veel edasi proovida, sest hetke seisuga ma rahule ei jäänud.
Kui kuttidel said viimased liistud seina kruvitud ja kile põrandalt üles võetud, siis tõmbasin tolmukaga seinad ning põranda puhtaks. Otsustasime sisse kolida. Tassisime Ormiga kultuurimajast voodi ja madratsid ära, Lauri pani uuesti üles rulood ja kardinapuud, ma leidsin magamistoas olnud pildid ja asjad, mis püüdsime mälu järgi enam-vähem tagasi sättida. Vaidlesime Lauriga, millised mööblitükid täpselt voodi kõrval olid. Mina olin kindel, et kaks ühesugust taburetilaadset öökappi, aga tema, et sahtliga öökapp, sest kõik need juhtmed, mis seal sahtlis on, neid on öösel vaja! Igatahes, tema soov jäi peale ja nüüd on kõik mööbel vales kohas.
Lauri ja Ormi tegelesid natuke ka voodiraamiga, see nagises ja tundus iga hetk laiali vajuvat, uuendati ja pingutati kruvisid ning lisati vilditükid jalgade alla - noh, et uut põrandat kaitsta.
Kultuuritoas ennistasime ka laua asukoha ning kuna ühele toolile sokke ei leidnud (samuti põranda kaitseks), siis olime omamoodi leidlikud. Tegelikult, absoluutselt eluka idee, Vesilemb Millimallikas mina süüdi ei ole... Ja päris tegelikult, ega neid lestasid me päriselt sinna ei jäta ka.
Kairo luges raamatut. Ta on suht kange ja ma arvan, et ta ei teegi nädala jooksul ühtegi abistavat liigutust. Vaene poiss on ju tiinekas ja tal on siin igav ja ta peab näitama ka, et tal on igav. Ma mäletan seda kangust, siiamaani lööb välja vahest, mis sest, et ma enam tiinekas pole. Oeh, kui poiss vaid oma fantaasia tööle lubaks ja trotsist lahti laseks! Viisin välivoodigi kultuurituppa, näitamaks, et püüan tema olemist siin mõnusaks teha ja et ta vennast rahu saaks. Ühes toas ei suuda nad absoluutselt elada. Puhtõudne, ma ütlen! Mina oma õega küll kunagi niimoodi ei kakelnud, onju Piret Aromäe
Kristjanil oli teises toas veel pahteldamist-lihvimist ja iga kord, kui kuskil koridori peal kokku jooksime, oli ta mõnevõrra valgem.
Vahepeal tegime lõuna, tatar triibuliha ja salatiga. Kodus ma enam ise tatart ei tee igatahes, elukas tegi jälle paremini.
Lõpuks, päris hilja õhtul juba, tuli Kristjanile takso järgi. Aivo sõitis halba ilmaolu trotsides kohale, et poiss saaks mandrile ja homme juba perekohustustega tegeleda. Lahkumisest pilte tegema ei hakanud, sest tegemist oli liiga palju. Ilmaolud olid tõesti väljakutsuvad. Silmapiirilt kadusid nad üpris ruttu ja minu ülemõtleja aju oli vähe närviline. Õnneks sain Aivo käest kinnituse, et nad jõudsid õnnelikult mandrile ja sõit läks isegi pigem kiiresti - tagasiteel oli tuul ja suur laine seljatagant, mis tegi sõidu kordades kergemaks.
Õhtul mängisid Kruus-poisid minu tehtud trips-traps-trulli - Ormi loomulikult suutis ühe kividest kohe soojamüüri ees olevasse vahesse ära kaotada, nii et hakkab homme siis asemikku otsima - muidu enam mängida ei saa. Tollesama tühimiku kohta rääkisin päeval meestega ka, Kristjan ütles, et jätab siia segu - äkki ma jõuan selle koha ära täita, mul segutegemine ju käpas.
Lauri leidis saarevahtide chat-päeviku ja luges seda.
Noh, ja mina kirjutasin. Jälle liiga pikalt kirjutasin ja otseselt mitte midagi sellist, mida poleks saanud palju vähemate sõnadega ära kirjutada. See kirjutamine on vist ka üks aina süvenevatest sõltuvuspahedest, mul on tunne... 
