Autor: Pille Liivas
Pekki küll, jälle põrandat teha ei jõudnud. Arutlesime ja vaatasime ja küsisime ja saime loa alustada hoopis lammutustöödest. Tundus loogiline teha kõik must töö enne ära ja siis hakata uut tuba looma.
Enne alustamist demonstreeris elukas oma pepu peal kottidega vööd, mille ostsin Keri saarevahtidele mõeldes. Minu mõte oli, et saarevaht saaks jalutades naelu ja väikseid kilde mugavalt taskutesse pista ja ei peaks koguaeg kogumistopsikuid otsima. Lauri avastas aga kodus, et sellise vööga on vapsee mugav tööd teha. Noh, mandril pakiautomaadis on juba ootel Lauri isiklik kotikestega vöö ja selle võtsime ikka Kerile kaasa. Küll siis kasutust leiab, iga saarevaht otsustab ise, kuidas.
Veel eputas elukas uue tööriistaga, mille ta ostis vahetult enne äratulekut. Mari West ja Merili Lindpere - vaadake, kus nüüd on lust põrandalaudade vuuke puhastada! Oleks säänne aparaat meil talgunädalalõpul olnud, kui ruttu siis oleks tegusid teinud! 
Igatahes...
Lauri alustas kipsplaatide eemaldamist laest ja mina tassisin siis viimased mööblitükid välja. Väikse kapikese vedasin vetsu ette ruumi, Liis oli mõõtnud ja ütles, et see mahub täpselt sinna. Laua ja nari vedasime Kairoga saarevahi suurde tuppa. Paigutasime nii, et tuba jääks toa moodi. Vähe tihedalt sisustatud, aga ikkagi toa moodi. Über-retro telekas vedeleb hetkel koridoris, selle kohta peame uurima, kas on mingi mõte või läheb ka prügi hulka.
Edasi aitasin elukal kipsi eemaldada. Lae vahelt leidsime austerservikud, mida plaanime hommikul muna kõrvale praadida
Tegelikult me ei tea, mis tuu seen on ja miks ta lae vahel kasvas. Süüa ilmselt ei kõlba, kuivanud oli nagunii ja läks kõige muu prügiga kotti.
Peale lõunat, kui härra töödejuhataja väikest power-nappi tegi, koristasin veel järelejäänud kipsijupid põrandalt ning võtsin seintelt viimased ülitumedad-ülikanged-üliebameeldivad villatükid, mis läksid ka kottidesse. Mina ei tohi vahepeal magada, sest mul läheb uinumiseks miljon aastat ja see ootamine muudab mind närviliseks. Ja siis tuleb ju uuesti ärgata! Õudne! Mulle ei meeldi kohe kuidagi see ärkamise värk. Ei saa mina aru, kuidas inimesed seda mitu korda päevas teha suudavad 
Kairo oli täna paremas tujus ja aitas mul prügikotid ehitusjääkidega õuele viia. Lubas, et viime koos tuletorni majja ära ka (otsustasime sinna viia, sest majja ei mahuks kuidagi ja varju all peaks ikkagi olema, ja ehk seal ei jää kellelegi ette, kuniks leitakse viis uus prügihunnik jälle saarelt minema toimetada). Aga siis jäi poiss hoopis magama ja ma otsustasin, et lasen tal siis olla. Ju on vaja. Kotid vedasin ise ära, vähemalt 10 korda kärutasin majaka vahet, seega homsed sammud on ka täis
Alguses olid kajakad mu peale pahased, et ma nende pesa lähedalt muudki käin, aga pärast kolmandat ringi vaatasid, et ilmselt olen täitsa ohutu ja enam ei karjunud mu peale. Kiiver oli mul igaks juhuks peas, sest sain vahetult enne tiiru käest nokaga ja arvasin, et käru vedades võib seda veel juhtuda. Auku pole ja mõistus on omal kohal, niivõrd-kuivõrd, muidugi.
Ormi ja Lauri jätkasid hotellis niikaua tööd ja kiskusid naelu välja. Õhtul käisin veel pildistamas, poisid olid kõik kenasti puhtaks pühkinud. Ei saa arugi, et keegi kõvasti tööd oleks teinud.
Peale pikemat kärurallit olid mul papud all ümmargused ja rohkem ei jaksanud kohe kuidagi midagi teha. Võtsin siis maja kõrvalt veel puitmaterjali ja tapeedijääkide koti (selle prügiga plaanisime pesuvett soendada) ja lükkasin viimase kärutäie manti sauna juurde. Istusin sinna ja puhkasin, tegin tuld ja puhkasin. Vahepeal nägin aknast pääsukesi, mis mind jälle õuele meelitas. Veetsin hulka aega uut telefoni tundma õppides ja pildistades. Kasutasin mingit sarivõtte funktsiooni ja seetõttu neid pilte täna näidata ei saa ka, ilmselt on neid jäädvustusi seal sadades ja pean enne parimad klõpsud välja otsima. Mingi aeg hiljem 
Peale kiiret pesu ja veel kiiremat õhtusööki istusin mina jälle trükkima. Elukas ja lapsed vedelevad seekord teises toas. Eile mängiti meie vast sissekolitud magamistoas ja Ormi lõpuks jäi ju magama, lubas küll, et võtab riided kaasa ja läheb, aga ei läinud. Seega ronisin peale oma kirjatööde lõpetamist ise suurde saarevahituppa, kogu maja kõige kõrgemasse kuningavoodisse, ja magasin öö uhkes üksinduses
.
.
Täna saime ahju ka kütte. Eile oli tuul nii kuri, et puhus äkiliste puhangutega läbi ahju suitsu kõik tuppa ja pidime kütmisest loobuma. Katsetasime küll mitut moodi, aga ükski teadaolev nipp ei saanud ahju tõmbama. Isegi suitsuandur läks tööle ja Ormi sai issi kämbla otsas akrobaatilisi liigutusi teha, et andur alla võtta. Pärast pandi kõik omale kohale tagasi, aga lühematel inimestel tuleks enne kütmist ja avamere poolse äkilise tuulega tuua endale igaks juhuks miski kõrgem ronimisabi, kui juhuslikult suitsu jälle korstna asemel tuppa viskab. Võib-olla peame ise harjutama muidugi, iga ahi on ju erinev, aga me omaarust oleme täitsa kogenud 
Täna on tuul teisest suunast, ma ei ütleks et lahjem, ja ei ütleks ka, et ühtlasem, aga ahi töötab kenasti. Igatahes mõnus soe on, mere kohinat ja linnuhääli kuulen tuppa ka. Kirjutan siin "luugi" kohal tugitoolis oma päevaseid muljeid. Kairo läks oma tuppa, Ormi asjatab köögis, aga teises toas on kahtlaselt vaikne. Arvan, et härra töödejuhataja kustus ära ja magab täna ise kuninglikult maja kõige kõrgemas voodis
Ah ei, juba ta tuli soojamüüri kontrollima. Veel ei maga, aga silmad on pahupidi ja punased, korra vist pani silma kinni küll
Homsete tuulteni!
