Oleme kerge Kerilasepisikuga olnud nakatunud kindlasti juba üle 10 aasta, aga saarevahtimise julguse kogusime kokku alles eelmisel aastal. See pisike veest väljaulatuv kaljunukk poeb vaikselt, aga kindlalt hinge ja hiljemalt teisel Keri-õhtul tegime juba järgmiseks aastaks plaane. Tookord võtsime rahulikult: lappisime nipet-näpet auke ja pahteldasime siin-seal, aga... mis oleks, kui võtaks järgmisel aastal köögi ette?
Kes majas on käinud see teab; kes kööki on näinud, see raudselt mäletab. Köök on see tore koht, kus veedetakse aega, tahad või ei taha... Meie armastame head toitu, köök on kodu süda ja südameasjade eest tuleb hoolitseda.
Kuulsus ei hüüa tulles ja tormihõngulisel taasiseseisvumispäeva hommikul sõitsime saarele koos Aktuaalse Kaamera võttegrupiga, kes tuli parasjagu tegema klippi tuletorni remonditööde valmimisest. Mäletasin veel eredalt eelmist sõidukorda, kui paadist läbimärjana kaldale nõrgusin, nii et pugesin targu juhi ja mehe selja taha, see-eest reporterid paadininas said eksklusiivse elamuse.
Saarel abivalmitest inimestest puudust ei ole – just nõnda šikilt tuuakse kailt majja veevarud ja toidukraam:
Esimene õhtu ongi selline rahulik tiks: vaatad saarel ringi, veendud, et eelmised saarevahid ikka kindlasti lahkusid...
Siis vahepeal üks tuulest viidud intevjuu rahvusringhääälingule - vaata seda siit.
Naudid imelist loojangut...
Ka hommikul elad veel isamaalises vaimustuses: päikesepaiste, kiluvõileivad, kodused klopitud õunad...
Tornist kostvad reipad Moldova rahvaviisid kaua uneleda ei lase, tekib samuti töömeelolu ja aeg on pilk peale visata, mida me eile suure suuga Eesti rahvale kokku lubasime:
Tuba tühjaks – see käis kähku ja ajutine köök koridoriski hakkas kohe toimima... Ja siis see ahi. Nelja mehega kangutati välja 50 aastat tahma ja roostet.
Kui keegi soovib, saab pliita tasuta endale, ainult järeletulemise vaev ☺
Siin on näha, et laealune metalltoru, mis toimis kardinapuuna, on maagiliselt kadunud, olles enne nagu küllusesarvest ämbritäie roostet Urmo krae vahele poetanud – kõik on valmis minu etteasteks pahtlilabidaga:
Täitsa mõnusalt meditatiivne nokitsemine oli laest nagu tordilabidaga värvikihte maha tõmmata... Hiljem hakkas koitma, et need mõnusad ribad tulid maha suurepäraselt mittenakkuvalt kriidist seinamaterjalilt, mille külge ei tahtnud jääda ei krundi- ega taevavärv...
Ja siis ohjeldamatult õnarusi, auke ja pragusid – Urmo möllas krohvi, pahtli ja muu täitematerjaliga, 10 kg pahtlit läks seina poole tunniga!
Las kuivavad – aeg on tegeleda ilusate asjadega elus: pesta tekstiile saunas kausis nagu vanasti ja vaadelda päästekopteri õppust:
Sain sõbraks lihvimismasinaga, nii lahe! Kõige ropum, aga samas ka nii helge päev, kui näed, kuidas kõik läheb silmanähtavalt ainult paremaks. Sellel õhtul oli meil saunas väga pikk leil.
Ja nüüd, simsalabim – esimese vaatuse lõpp ehk katmine kruntvärviga:
Aeg läheb lennates, kodukontori, remondi ja koridoris keri-gurmee-kokkamise lainel - saart meie toimetamine ei sega, tema on kogu aeg sama hunnitu...
Kui esimene kiht põrandavärvi maas, on saarevahtidel paras aeg saart vahtida ning tutvuda inventariga.
Tundmatu Indrek, kes sa kõvatamishoos nii pallikorvi kui kõrvalseisja lõhkusid, seejärel siiralt külalisteraamatus vabandasid ja käpelt kadusid, jättes endast saarele järele laga: saad nüüd rahus tududa, kõik on jälle korras, Urmo parandas korvi ära, kuigi võrgu verest puhtakspesemine jäi vihma hooleks...
See-eest on tippvormis saare jõusaal. Mehed, kes rassivad ehitusel kella poole seitsmest hommikul ja lõpetavad enne loojakut, tulevad igal õhtul pärast tööd veel jõusaali, sest et „tugev peab ka olema!“ ☺
See peaks vist olema kanderaam?
Torn on tõesti peaaegu valmis:
Nagu näete, saare vahtimine on kontimurdev töö:
Ja nüüd kõige ilusam osa: unenägu Keri köögi laest. Võtsime kaasa pisikese purgi lipusinist ja valgega segades tuli täpselt see rõõmus taevatoon, mida vaja. Urmo rulliga ees, mina pintsliga järel:
Allpool on näha kuidas eestpoolt värvid, aga seljataga laseb kriit värvi jälle vabaks.
Siin on jõudnud tippu minu pilve- ja kassimaalimise oskused: vasakul taies, paremal muusa - meie kiisu Molly.
Selline tuba tuli, täpselt nagu unes. Kusjuures kõige imelikum asi on see lamp – ma lihtsalt jalutasin laoruumi ja tõmbasin ettejuhtuvast kastist välja ideaalseima disainlambi maamunal. Kastil peal kiri, et riputatagu kuhugi tuppa... Aitäh, selgeltnägija Kati!
Lõpusirge on käes, tänases menüüs on rukolasalat pirni, viinamarjade, pistaatsiapähklite ja sinihallitusjuustuga.
Segan veel viimase tooni: see roheline peab kaduma!
Ja kuni riiulitel värv kuivab, võib köögi juba pasta bolognese’ga sisse õnnistada ☺
Järgmine päev. Avasin Pandora laeka. Riiulite paigutamise sudoku tulemusel küürin hoopis päev läbi köögiasjadelt ürgrasva ja plekke, Urmo jällegi leiutab lahendusi ja parandab pidevalt erinevaid asju, näiteks teeb kellust potikaanele nupu. Vabandused müürseppade ees!
Pühapäev: ametlik avamis-pannkoogipidu, ekskursioon tuletorni ja uued rõõmsad saarevahid.
Ja tšau-pakaa, reis kodu poole plekksiledal veel.
Armas Keri, kohtume järgmisel aastal!
