Tekst: Karin Kilp
Pildid: Karin Kilp ja Kaupo Kalda
See oli meie pere kuues aasta. Seekord läksime läbi Aksi, missiooniga leida kultuurimaja lambile ajupuu. Keri tervitab meid palavalt.
Pilt: Aksi saar, kust tõime kultuurimaja lambile ajupuu
Saarel ööbib 19 inimest. Kinomajja saavad üles romantilised valgusketid. Uus projektor on võimas, heli ka, kuniks subwoofer järjekordselt otsad annab - miski elektrikotermann. Uni leidab poisid kinomajast. See on üks koht, kust unemati läbi käib. Olen temaga seal korduvalt kohtunud - küllap tallegi kino hämarus ja salapära meeldivad.
Pilt: Keri kino. Eesti põhjapoolseim kino.
Paadikuuri juures lasevad end piiluda krüüslid, imelised kodumaised "lunnid". Tuul hakkab vaikselt tuure üles võtma.
Pilt: Alk, alkid. Krüüsaleid kahjuks pildile ei saanud, aga drooni seitsmekordse suurendusega kaameraga sai alke pildistatud ja filmitud ilma neid üleliia häirimata.
Hommikul pole eelmise päeva vaikusest midagi järel. Kell üheksa lahkub Peep üheksa inimesega kuniks ilm veel lubab ja Keri inimasustustihedus kukub dramaatiliselt. Päeva peale hakkab maja plekk-katus tuulega kaasa laulma - tuuleiilid viskavad kohati kümneni välja.
Pilt: Kultuurimaja meie saabudes oli selline. Noorkerilased aitasid seinu kraapida, värvida jms.
Nüüd tuulab korralikult, on aeg end kultuurimajale pühendada. Seinte viimne lihv, tolmuvabastamine ja seejärel kiht penosiili. Esimene valge värvi kiht palgel hakkab kultuurimaja oma uut rõõmsat nägu tasapisi näitama. Uus lamp istub kui valatult ja kostitab lahkelt valgusega. Pimedal ajal säragu kultuurimajas päike ja olgu siin alati helge! Lambi ajupuukrokodillil on läbi akna silmside oma kodusaare Aksiga ja ühtlasi peab silma peal ka meie tuletornil.
Pilt: Keri kultuurimaja uus valgusti ümber Aksi ajupuu
Hommikuvaikus. Muidugi, totakad kärbsed ajavad üles. Kaks tükki saarevahtide toas. Tead ju küll seda tunnet, kui nad mööda sind ringi sibavad. Meri rahuneb tasapisi ja kohati viskab peeglit. Krüüslipere toimetab paadikuuri juures.
Kajakad korjavad oma järelkasvu lasteaeda ja kantseldavad neid - pojad-tütred sõõri sees, suuremad ümber. Üks tiir on end maja nurgale posti otsa toetanud ning võitleb selle koha eest iga kord, kui keegi sealt mööduda üritab.
Hahamamma istub lintide ja punaste patjdega piiratud häärberis ja ajab omi asju. Teisel nii luksuslikku elamist pole - kükitab põõsas raadiotoa akna all ja on end kiviks maskeerinud - lapik, suledki vastu keha, ei liiguta, päev otsa päikselõõsas. Selline on ema süda.
Poisid teevad kividest tasakaalutorne - eiravad füüsikaseadusi.
Paras ilm terassireelingu värvimiseks. Eelmise aasta hämmeraidist närib rooste end tasapisi läbi. See võitlus on lõputu. Kultuurimaja üks sein saab ka valmis.
Nopin suure peotäie metsmaasikaid pintseldajatele preemiaks salajasest maasikakohast, kus need juhusliku külastaja poolt märkamatuks on jäänud.
Rukkililled on ilusad, karikakrad hakkavad väsima. Kaks kirjut liblikat. Õhtul on külalised. Mõnus saunaõhtu ja "Siin me oleme", kino saab laste naeru täis.
Viimased külalised lahkuvad hommikul kell seitse, olles imetlenud nii päikeseloojangut, noorkuud, kui päikesetõusu.
Kõigil on kusagile kiire. Keril ajamuret pole. Üks asi, mida tähele panen - saarevahtide elamisse on mitmesse tuppa tekkinud kellad. Pole osanud neist puudust tunda ja kuidagi võõras - Keril on Keri aeg, päikesetõusu ja loojangu aeg, saarevahtide tuleku ja mineku aeg. Muu pole oluline.
Ei tea mitmes päev. Tormab ja tuulab mõnusalt, puhanguti 16 m/s.
Ukraina ja moldova ehiajad elavad oma rutiinis, on ülimalt sõbralikud ja tänulikud einete eest, millega neid kostitame. Lubavad, et tuletorn jääb püsti ja tunnevad piinlikkust, et peavad hetkel lammutama ligi 300 aastat tagasi sinna kokku tassitud kivikuhilaid. Ilm soosib tubast tegevust.
Pilt: tuletorni renoveerimine. Tellingud on üleval ja käib lagunenud osa eemaldamine. Etapp 1 tähtaeg peaks olema november 2022.
Kultuurimaja areng on hästi visuaalne ja kosutab südant. Ühel hetkel saab värv otsa. Seinad on väga janused. Ootame, et tuul ja lained annavad sõpradele loa värvivaru täiendamiseks. Tänud värvi eest! Kokku kulub seda vähemalt 15 liitrit.
Omaette elamus on tormituules euroalusega paadikuurist kultuurimajja tantsimine. Kes otsib, see leiab - uus lugemisnurgake saab ka väärilised padjad. Poisid viimistlevad euroaluste tervused ümaraks, et kleidikesega istujad sama pinnuvabalt lahkuda saaksid.
Pilt: Euroalustest lugemisnurk on üllatavalt mõnus koht ka näiteks tee joomiseks ja molutamiseks.
Hansaplanti pole vaja, kõrrebaana jaoks on saarel materjali piisavalt. Ahjuseinas saavad kokku uus ja vana, ajalugu jääb sisekujunduse lahutamatuks osaks. Kui ahi läikiva sabakuue saab, nõuab lauajalg ka oma.
Mari saabub põrandaliistudega. Voila - on jäänud veel ahjupoolne puitsein, mille pragudes õnnetult makroflex irvitab, ja laeliistud. Need siis uutele tulijatele nagu ka saarevahtide väikese toa korstna ümber olev lagi. Ilu sees on mõnus olla.
Palju häid hingi on kultuurimaja taassündi panustanud - lage teinud, põrandat ehitanud, seinu lihvinud, palesid krohvinud, ukse teinud jne jne. Suur suur kummardus kõigile!
Mis järgmisena kambaga plaani võtame - köögi?
Sel aastal küpsisetorti materjalide nappusel ei saa, selle asendab porgandikook.
Raadiotoa akna all hauduv hahaemand on pesalt lahkunud. Meri on korraks peegel. Poisid on meisterdanud laevad ja saadavad need teele, juba teine flotill.
Kalurid panevad ja võtavad võrke. Kultuurimaja on nüüd piisavalt valmis - koht, kus jutustada, lugeda ja lauamänge mängida. Klaver tuleb ka, kui aeg sealmaal, siis saavad virtuoosid särada.
Nädal on suht rahulik olnud, külalised tulevad nädalavahetusel, lubab ilma. Kajakad peavad tiirudega plaani, ilmselt kurjapoolset, sest viimaseid on vähemaks jäänud. Mõned mammad veel hauvad. Laupäevahommik äratab valju, norskamisega - üks võõras on öösel saarevahtide suurde tuppa end sisse seadnud. Uus saarevaht on koju jõudnud.
Peep toob jäätist - väärtuslik valuuta, teisel kohal puude järel. Kinos kõlab sündiorelil Bachi Toccata ja Fuguet D minooris. Subwoofer on Eestis korda tehtud ja bassid täidavad jälle ruumi. Seejärel linastub "Nukitsamees". Popkorni asendavad pisut kõrbenud ahjuporgandid. Öösel sähvib kauguses välku.
Tavaline uus rahulik hommik. Saarevahtide suures toas põõnab uue nädala saarevahtidepere. Kajakate naer ja tiirude hõiked. Öine tuulerahutus on üle läinud. Hommik helge. Krüüslimamma kükitab kivil, punajalgsed papad käivad jahil. Meri loksub kivide vastu. Madallennul kulgevad kormoranid õrnalt tiivaotstega veepiiri puudutades. Taamal luikede tiivasops ja kaelasirutuse naksud. Helid, mida oodata aasta, et siis taas tulla. Nagu tuleb oodata ka ülihiilguses päikseloojanguid, päikesetõusuni apelsinikarva taevast ja maagilist välgusähvimist silmapiiril. Hommikused pannkoogid terassil.
Peep ärkab ja teeb poistele maagiat, mille peale üks teatab, et vot seda lähebki ülikooli õppima.
Viimased vettehüpped uuelt A-terminali kailt. On koorunud järjekordne tiirubeebi. Kaups saab mammalt nokaga. Tagasi Eesti. Selja taha jääb oma saar.
Saarevahtisid
Karin, Kaupo, Olle, Karli ja Geo
