Autor: Liis Seljamaa
Suvi on Kerile tulnud selleks, et jääda! Viimane hommik saarel on päikesepaisteline ja soe. Annan saarevahi kohustused üle Pillele ja Laurile, kes koos oma kahe pojaga täidavaid uuel nädalal samu ülesandeid. Loodetavasti saavad nemadki oma „akud” laaditud. Kuna saarevahi-elu elati ka eelmisel suvel, on kohustused neile tuttavad ja see „ülesannete üleandmine” pigem formaalne. Jalutame saarel ringi ja vahetame muljeid.
Imetlen neid inimesi, kelle paarikümne aasta tagune algatus teeb sellise elu täna võimalikuks. Inimesi, kes ei lasknud kohapealsel taristul laguneda, kes nägid võimalust säilitada see keskkond moel, mis lubab koos eksisteerida lindudel ja inimestel. Tänu kellele on see lapike maad huvipakkuv turistidele, südameasjaks paljudele vabatahtlikele nii Eestis kui mujal. Suured rahad on riigil ja ilma nendeta ei töötaks tuletorn, aga ilma Keri Seltsita ei oleks ilmselt säilinud need majadki, olgugi see teatud mõttes meenutus „pimedast okupatsiooniajast”.
See mälestus tuleb Keril tõesti aeg-ajalt esile, võibolla mitte paaritunnise lühivisiidi käigus, ühel saunaõhtul või kasvõi sõprade juttudest. Aga nende lugudes, kes sidusid ennast selle lapikese maaga juba sajandi alguses või eelmise lõpus, on meenutused moel või teisel olemas. Nii nagu praeguseni töövõimeline generaatoriruum, mille ülesandeks oli omal ajal elektri ja soojaga varustada saareelanikke. Ehkki mitte otseselt militaarse ameti esindajad, oli lõplik kontroll nende inimeste töö üle ikkagi sõjaväe käes, muuhulgas majakavahi töö üle. See oli aeg, mil tuletorni kõrval valmisid nimetatud generaatorimaja, mereranda kaevati suured kütusemahutid, et generaatori-monstrumite janu kustutada. Mahutid on saarel tänase päevani, praeguseks küll kütusest tühjad. Generaatorile saab vist elugi sisse puhuda, ent täna aetakse läbi säästlikumate masinatega ning kui aus olla, pole vahetuseks juppe ka eriti saada.
Milleks seda koledat ajalugu ikka niiväga mäletada, võib küsida. Et mitte unustada. Et endale aeg-ajalt meelde tuletada, kui hästi me tegelikult elame. Milline väärtus on sellel, et meie saared ja mererand pole täna keelatud koht, juurdepääsuga vaid valitutele. Kui valitseks veel endine võim, poleks Keri tuletorni kunagi renoveerima hakatud, selle praktilise osa jaoks on lihtsam püstitada uus, kaasaegne torn, mille otsa võib vajadusel sama hõlpsalt tõusta, nagu need lapsed eile ilmajaamani ronisid. Vaatasin eile rannas mängivaid lapsi ja mõtlesin, kui õnnelikud on nemad, et ei tea midagi sellest kurvast ja pimedast ajast. Aga meie teame ja peame mäletama, et see enam tagasi ei tuleks.
Jah, ehkki saareüksinduses on lihtne päevauudised unustada, tükib reaalsus oma tumeda poolega ikkagi ligi. Aga selle saarenädala jooksul saab meel siiski selgemaks ja vähemalt endal on küll teise inimese tunne sees. Selline tunne, et silmavaade on nüüd selgem. Vähemalt paariks päevaks jääb mälestuseks ka selle suve esimene päikesepõletus, sest kaunis suvehommik uinutas muidu nii hoolika heledanahalise põhjamaalase valvsuse selle tulekera suhtes. „Pruuniks teiseks juuniks” võib tunduda ju hea plaanina, tegelikkuses saab minust aga lühiajaliselt punanahk. Aga vähemalt siis Keri saare päevitusega.
Paadimees teeb kiiret kojusõitu, nii et hüppame pauh! ja pauh! ühelt lainelt teisele. Minuga koos mandrile minevas seltskonnas on väike tüdruk, kellele see iseäranis rõõmu teeb. Mõtlen, et nii näebki välja õnnelik lapsepõlv. Keri saar näeb loodetavasti veel kaua oma rannakividel rõõmsaid lapsi, olgu need siis linnu- või inimeselapsed. Hea tahtmise juures mahuvad mõlemad sinna ilusasti ära.
Teie saarevaht
Liis Seljamaa
Keri saarelt 12. juunil 2022
Artikkel on kirjutatud Maalehele.
