Autor: Liis Seljamaa
Kirjad Kerilt reede 10. juuni
Aeg liigub omasoodu, ongi käes minu kuues õhtu Keril. Täna mõtlesin sellele, et lisaks küsimusele „mida sa seal Keril teed?”, tahetakse sagedasti teada „kas hirmus ei ole?”. Eks omad hirmud ole muidugi meil kõigil, aga mida siin õieti karta? Mereröövleid või muidu pahatahtlikke inimesi Keril ei kohta, kummitamise kommet ei ole samuti mitte. Öösel majas olemisega tuleb natuke harjuda, aga kui algul keeran saarevahi toa ukse magamise ajaks tõesti lukku, siis kolmapäevaks olen selle unustanud. Üksi olemist kui sellist ei ole mul põhjust peljata, aga reede õhtuks olen oma üksiolemise-vajaduse ilmselt täis saanud, külalised tunduvad täitsa toredad. Linnud jäävad eriarvamusele ja kuna inimeste juurdekasv on ilmselt minu süü, saan karistuseks tiiru käest nokaga vastu pead. Kät-kät-kät-krää-krää-krää ja nätaki!
Rahvast liigub tõesti rohkem, kõigepealt jõudis pärale soome perekond, kes broneeris eile hotellitoa. Nende saabumisega kaasnes pisut sekeldusi, väikese valearvestuse tõttu plaksatas C-terminalis katki see ots, mille külge laevad seotakse. Väike suplus paadimehele ja otsad jälle kokku sõlmitud, aga mulle hakkab tunduma, et on saabunud aeg köie välja vahetamiseks, enamuse ajast liguneb see merevees ja muutub lõpuks pudedaks.
Anne, Juho ja nende poeg Daniel on tore väike pere, kes Keril üldsegi mitte esimest korda ei ole, ega tegelikult meie saartelgi. Juho on ilmselt väga õnnelik mees, sest umbes poole tunni jooksul märgistavad linnud tema pealae üsna täpselt sihitud pommidega kenasti ära. „Küllap see on kiilaspeade saatus,” muheleb ta ise. Eks ta ole, niisugust asja ei näe igapäev. Siia sõidavad nad oma paadiga Pranglilt ning sõber viib nende aluse ööseks sinna tagasi. Eks siis homme vaatab, millal see järele tellida, Anne nägemuses ootab laupäeval ees hiline ärkamine, siis pikk hommikusöök ja üldse, kiiret pole. „Aigu om!”, nagu Võrus öeldakse.
Keril paistab külalistele igatahes väga meeldivat, seda on aru saada õhkamisest, mis aknast välja vaadates huulile kerkib. Peamiselt veedetakse õhtutunnid maja seina ääres pingil istudes (hea, et ma selle eile ära värvisin), Daniel seab laua peale kivikesi ritta ja on eluga rahul. Mina ei ole veel kohanud last, kes saarele jõudes igavust tunneks. Ja nagu Anne elutargalt mainib „kui lapsed rannas kividega mängivad, on kõik hästi”.
Saun saab täna eriti hea. „See on väga imelik asi, siin on eestlaste saun, kus on rootslaste tehtud keris ja mina, soomlane, pean ütlema, et see on parim saun, mis ma olen saanud!” tunnistab Daniel õhetavate põskedega. Kui juba soomlane sinu sauna kiidab, peab seal midagi kiiduväärset olema. Anne ülistab jälle vaateid, ka sauna aknast on need miljoniväärilised. Nagu saarerahvas ise rõhutab, on tegu Eesti kõige põhjapoolsema tegutseva saunaga ja selle käigus hoidmine on igatahes üks meelepärane tegevus. Kolmandat leili võttes tunnistan minagi, et Juhol on ilmselt õigus, see on kindlasti kui mitte kõige parem, siis kolme parema seas kindlasti. Kui saarel poleks mitte midagi muud, kui see saun, oleksid kõik merehädalised Kerile sattudes ikkagi väga „häpid”.
Vahetult enne kui saun valmis saab, tuleb üks paaditäis rahvast veel, nemad on lühivisiidil ja tutvustavad lihtsalt sõpradele kohalikke vaatamisväärsusi. Nende tulekust hoiatatakse saarevahti ette. Ühtlasi kohtun oma lugejatega, saarevahi päevik on inimestele ajalehes silma jäänud, meelitan ennast mõttega, et küllap see siis huvilistele ka kutsuvalt mõjub. Minu kogemuse järgi on Keri külastajad enamasti küll varem saart külastanud, aga ükskord tulid nad ikkagi esimest korda. Ja kui lugeda, et kusagil on tore olla, annab see ehk tõuke uueks visiidiks.
Merel on täna samuti päris tihe liiklus, lisaks tavapärastele kauba- ja reisilaevadele hakkab silma valendavaid purjepaate, ilmselt toimub lahel mingi võistlus. Viimased laevukesed liiguvad sadama poole juba hämaruse laskudes. Pranglil olnud täna aga suisa aluste puudus, külalistel on alles imestamist, et kuhu kõik paadid jäid. Küllap on meresõiduks soodne päev.
Teie saarevaht
Liis Seljamaa
Keri saarelt 10. juunil 2022
Artikkel on kirjutatud Maalehele.
