Autor: Liis Seljamaa
On üks asi, mis väikesaarel pikaajaliselt elades tüütuks muutub: tuul. Sisuliselt puhub lakkamatult, isegi toas mühiseb kogu aeg. See pidev müra, mida ei saa välja lülitada, mille eest pole Keril kuhugi pääsu, ajab lõpuks rahutuks. Olen sisemaal üles kasvanud, mereäärsed hääled on minu jaoks võõrad. Selline tuul puhub välistemperatuurist hoolimata toagi jahedaks.
Õnneks saab saarevahtide toas ahju tule teha. See on hea uus ahi, üldse on olme siin viimase viie aastaga kõvasti paremaks muutunud. Mõne sajandialguse, rustikaalsemat eluolu hindava saarevahi arvates koguni liiga heaks. Siis võis Keril mugavustest nagu külmik, pesumasin või uued aknad ja hea ahi ainult unistada. Rääkimata sellest, et igas toas levib wifi ja saare teises otsas võib kino vaadata. Mis kino, isegi jalgpalli MM ei jää nägemata. See ühtlasi muudab eraldatuse näilisemaks, lähedastega näost-näkku rääkimine või veebikoosolekutel osalemine on siin sama lihtsalt teostatav kui kodus. Ja tegelikult on Prangli päris lähedal. Samas, kui mul kohe praegu tekiks tahtmine Kerilt minema minna, tuleks esmalt leida sobiv alus ja isegi siis kulub mitu tundi, enne kui jala mandrile maha saan.
Kui peaks midagi juhtuma, saan küll abi kutsuda, aga tükk aega võin loota vaid iseendale. Kui kolm aastat tagasi oli kogu saar väga kuiva kevade järel enne jaanipäeva nii kuiv, et krõbises, tundsin huvi, mida tulekahju lahti pääsemise puhul teha. Majas on küll tulekustutid ja muud esmased vahendid olemas, aga ulatusliku maastikupõlengu korral pole neist suuremat abi. Kõige lähem päästekomando asubki Pranglil, ent nende kohale jõudmiseks kulub kuni tund. Midagi saab ilmselt ära teha kaevust pumbatava veega, aga väga meeldiv perspektiiv see ei ole. Aeg-ajalt kuluks saarevahtidele vist tuletõrjeõppused ära.
Praegu suurt tuleohtu pole ja võib mõelda meeldivamatele asjadele. Näiteks sellele, kuidas Keril kasulik olla. Täna värvisin veidi õuemööblit ja kastsin aias. Kartul edeneb peenras lausa silmaga nähtavalt, samuti rukola, till ja petersell. Pink ja laud maja ees muutusid mitmevärviliseks, kuna poolikud värvipurgid tuleb ära kasutada. Piiratud ressursi tingimustes midagi naljalt juba minema ei viska. Köögis toimetades mõtled mitu korda, kas kõiki neid nõusid on tingimata vaja määrida. Elektrit kulub kasinalt ja generaatorit olen siiani käivitanud vaid ühe korra, sauna ja tuppa vee pumpamiseks. Vajadused muutuvad päev-päevalt väiksemaks.
Mõtlen ikka sellele ammusele ajale, mil oli loomulik, et ühenduse pidamine kaugemal olijatega palju rohkem aega võttis. Seda isegi mitte nii väga ammusel ajal. On meil veel meeles, kui kaua ootasime kirju? Sõnumeid kelleltki, kes elasid meist sadu, tuhandeid, vahel kümneid tuhandeid kilomeetreid eemal? Pudelipost hakkab saare peal olles tunduma täiesti normaalse sidepidamise vahendina. Seda on muide proovitud tarvitada ka sellel sajandil, saarevahtide toa seinal on kiri, mis pandi siin pudelisse 2014. aastal. Püüdsin jälgi ajada, kas ja kuhu see sattus, ent keegi ei mäleta täpselt ja kirjasaatjate nimed on vaid salapärased „H&K&A”. Hoolega pingutades arvan mäletavat, et ega see pudel väga kaugele ei jõudnud, triivis siinsamas kivide vahel või korjati üles Prangli rannas. Küll on aga Kerile purjetanud pudeliposti Süüriast, aastal 2020, kirja sisu oli inglise keeles umbes selline, et „oleme Süüria meremehed. Maailm peaks teadma, mis õuduseid Putin Süürias korraldab”. Tegemist võib muidugi olla mingi naljaga, ehkki eksperimendi mõttes liigub pudeliposti tänagi omajagu ringi. Peaks igaks juhuks ka Keril elementaarse pudelivaru säilitama, ilmaelu on ärev.
Saarevahi elu on olnud võrdlemisi rahulik, külalisi käib vähe. Homseks broneeriti küll isegi hotellituba, oodata on kolmeliikmelist perekonda Soomest. Hotelliperenaise kogemus on minu jaoks esmakordne, pühin siis põranda puhtaks ja klopin padjad kohevaks.
Teie saarevaht
Liis Seljamaa
Keri saarelt 9. juunil 2022
Artikkel on kirjutatud Maalehele.
