Autor: Liis Seljamaa
Öösel on vihma sadanud, vihmaveetünn räästa all triiki vett täis. Hea lillekastmisvett võtta. Keril sajab üldiselt palju harvemini kui mandril, sellepärast väärib see fakt eraldi ära märkimist. Kuna Keril asub lisaks tuletornile ka ametlik ilmavaatluspunkt, on ilm siin niikuinii päris tähtis teema. Siit põhjapool mõõdetakse eesti ilma veel ainult Vaindlool, nii et ilmajaama mõistes on asume maailma otsas. Milline ilm parajasti Keril on, näeb https://keri.ee/pages/ilmajaam ja milline on elu saarel reaalajas, näeb https://keri.ee/pages/kaamerad
Kaamerad on muidugi selleks, et oleks saareelust ülevaatlik pilk. Kaamera nr 2 kipub rivist välja minema, aga üldiselt on õuel toimetamine ilusti näha. Kui jääb arusaamatuks, miks saarlased vahepeal ootamatult kätega vehkima kukuvad, on põhjuseks ilmselt tiirud, kes oma pesade kaitseks otserünnakule on asunud. Sellise käitumisega esmakordsel kokkupuutel võib see inimese täitsa rivist välja lüüa, reeglina ei ole mingeid pesasid ega linnupoegasid kuskil näha. Aga seal kivide vahel nad on ning tiirude arvates kõnnivad inimesed neile liiga lähedal. Niisugust asja muidugi tuleb ette ainult pesitsusperioodil, muul ajal hoiavad linnud ennast inimestest eemale ja saareelanikest suurt välja ei tee. Terava nokaga vastu pead saada ei ole siiski kuigi meeldiv, kätega vehkimine küll aitab, aga veel tõhusam on kanda kiivrit, kuulsin siin ka moodusest siduda selja peale pika varrega mopp, mis rünnaku enda peale võtab. Ja nii jäävad käed vabaks muuks toimetamiseks.
Kui sa just rumalast peast linnupoegi käperdama ei lähe või muidu ennast meelega peret kasvatavatele saareelanikele ohtlikuks ei tee, jätavad teised linnud inimesed üldiselt rahule. Võiks arvata, et nad on ka tiirudele turvateenuse osutamise eest tänulikud, aga tegelikult käib Keril liikide vahel armutu võitlus ning kajakas ei jäta kasutamata ühtki võimalust teiste lindude munadega maiustamiseks. Ka muud omavahelist nääklemist tuleb pidevalt ette. Ühtlasi ei sallita siin eriti sisserändajaid, kuulsin lugu õnnetust luigest, kes kahe siin pesitseva luigepaari käest korraliku koslepi sai ning oma elupäevad Keri kivide vahel lõpetas. Tänavu paistab pesitsevaid luiki olevat üks paar, nemad armastavad ümber saare purjetada, puhevil isalind ees ja emalind poegadega järel. Ainult et pereõnne ei paista seekord olevat, nädal tagasi olnud luigepoegi viis, mõned päevad hiljem kolm ning mina nägin luigeema kannul sõudvat ühte pojukest. Täiskasvanud luiged on siin kõige suuremad linnud ja teisi ei karda, pojad on haavatavamad.
Pesitsemine vältab saarel juuli lõpuni, seejärel rahunevad linnud veidi maha, aga siiski tuleb meeles pidada, et suur osa saarest ongi lindude päralt ja pole vaja sinna tükkida. Seetõttu ei lubata Kerile tulla ka koos lemmikloomadega, need reeglid tuleks endale enne turismireisile tulekut selgeks teha, sest saarevahid „minu koer ei aja ju linde taga” juttu üldiselt uskuma ei jää.
Ehitajad paigaldasid täna tuletorni külge tellingud, lisaks kolmele eesti poisile askeldas siin kaks meest Moldovast. Viisakad sellid, suuremat suhtlust nendega pole, moldovlased küsisid kolm korda kohvivett, eestlastel oli ainult ühte kahvlit vaja, kuna omad kahvlid olid maha ununenud. Üks Moldova mees ütles oma nime olevat Edik, see on „lühend Eduardist, nagu see Gruusia president, tead”. Teistega pole tutvumisel veel niikaugele jõudnud, aga tänu sellele, et eestlased hotellis ööbivad, kütsin täna sauna kuumaks. Õige saunapäev on muidugi laupäev, siis kirjutan saunast pikemalt.
Teie saarevaht
Liis Seljamaa
Keri saarelt 8. juunil 2022
Artikkel on kirjutatud Maalehele.
