Autor: Liis Seljamaa
Omaette Keril olemine hakkab kiiresti meeldima. Hoolimata sellest, et tegelikult on see maailmast äralõigatuse tunne näiline, kaob laineid vahtides huvi „meretaguste asjade” vastu. Milleks muretseda, kes selle valitsuse lõpuks moodustab või kui kõrge on täna bensiini hind, siin ja praegu ei ole niisugustel uudistel suurt tähtsust.
Üks sagedasemaid küsimusi saarevahile on: „mida seal teha?” või „kas igav ei ole?”. Minu käest on seda kahe päeva jooksul küsitud vähemalt kolm korda. Fred Jüssi elamiseks hädavajaliku molutama õppimise soovitus on inimestel vist siiani kõrvust mööda läinud. Ja miks peaks inimesel iseenda seltsis igav olema? Tegelikult leiab piisavalt olmelist tegevust, seinal on terve nimekiri asjadest, kuidas saarevaht kogukonnale kasulik olla võiks. Mõned neist nõuavad rohkem teadmisi või tööriistade käsitlemise oskust, aga alati võib näiteks aiamööblit värvida, koristada, pesta aknaid või köögirätikuid. Kööki on siginenud isegi pesumasin, mille käivitamine nõuab samas piiratud kohapealse ressursi kasutamist, seega võib olla mõttekam viia must pesu mandrile või siis nühkida käsitsi. Minu eelkäija Maria oli tubli perenaine ning sai hakkama nii akende kui pesu pesemisega. Lisaks lihvisid nad ära näitusesaali põranda.
Alati võib omaette olemist kasutada loomingulise mõtte lennutamiseks. Suures toas seisab klaver, päris hea on laine loksumise saatel teha kirjatööd, lennutada drooni või maalida. Võin saladuskatte all öelda, et tõin kaasa torupilli, kus mujal veel oma puhu-ja-pigista-harjutusi teha, kui mitte saareüksinduses?
Väga soodsad on olud linnu-, laeva- ja loodusvaatluseks. Lindusid elab Keril väga palju, eriti pesitsemise perioodil ehk praegu. Sisuliselt koperdad linnupesadele otsa, sest kivide vahel on neid väga raske märgata ja sulelised näivad teinekord pere üles kasvatamiseks meelega eriti raskeid tingimusi otsivat. Erinevaid liike on saarel loendatud 70. ümber. Lindude kõige ohutum vaatlemine toimub muidugi majaesiselt terrassilt binokli abil.
Laevad kihutavad võrdlemisi lähedal nii ühel kui teisel poolt saart, suuremate aluste möödumisest annab märku vahepeal tugevnev lainetus. Tegelikult on Kerile päris märkamatult läheneda üsna raske, mootoriga aluseid on juba kaugelt kuulda ja näha. Teinekord aga on saarevahi tähelepanu nii hõivatud, et külalised ilmuvad nurga tagant ootamatult lagedale. Olin kord ametis terrassilaua vanast värvist puhastamisega, kui korraga seisis minu ees grupp Prangli saare maalilaagri lapsi ühes juhendajatega.
Täna käis rahvast vähe, hommikul toodi kohale tuletorni renoveerimise ehituse peatöövõtja, Transpordiameti ja ilmselt veel mingi Ameti esindajaid, kes hindasid olukorda kohapeal ja tegid edasisi plaane. Paadimees oli neil muuseas naabersaarelt Aksilt, seesama kes oma elumaja seal ära lammutas ja ütles, et kui riik leiab, et veiseid tuleb kaks korda aastas paadiga saarele ja sealt ära vedada, siis tema ei hakka riiki keelama ka. Nõndaviisi. Oli tore inimestega tuletorni osas mõtteid vahetada, ehitustöö saab nüüd ehk hoo sisse. See võib veidi inimeste liikumist tuletorni juures piirata, aga üldiselt on pääs siia paradiisisaarele endiselt kõigile lubatud.
Kui palju on Keril taimeliike loendatud, pole vist teada, mõnele botaanikule võiks see ju huvi pakkuda. Metsmaasikaid leidub igatahes piisavalt selleks, et pool saarest auga „Maasikavälu” nime kanda võiks. Praegu on õitsemise aeg, magusad marjad saavad noppimiseks valmis jaanipäeva paiku.
Teie saarevaht
Liis Seljamaa
Keri saarelt 7. juunil 2022
Artikkel on kirjutatud Maalehele.
