Autor: Liis Seljamaa
Saarevahi esimene päev Keril oli niisugune, millist kõik tulijad ilmselt salajas igatsevad: päikesepaisteline ja tuulevaikne, meri sahiseb, linnuke siristab, heidad kõik asised mõtted peast ja lased silmal puhata miljonivaatel.
Miljonivaade avaneb tõesti igas suunas. Isegi aknast vaadates on väga hea, eriti peale seda, kui aknad mõni aasta tagasi vahetatud said. Nii ei tuleta see nõukogude piirivalve tarbeks ehitatud maja enam niipalju meelde trööstitut minevikku, vaid annab märku edasipüüdlikkusest. Kemmergus on isegi vitraaž, sellist asja ei oleks nõukogude piirivalvur osanud ettegi kujutada.
Saarel on päris rahvarohke. Kõigepealt muidugi sillaehitajad, kes toimetavad igapäevaselt. Kogu aeg on õhus võimalus, et nad jäävad ka ööbima, siiani on päeva lõpus tahetud alati mandrile sõita. Täna hommikul saabunud kolm tuletorni renoveerimise tellingute paigaldajat olid küll valmis osa saama ka Keri hotelli mugavustest. Ei õnnestunud neilgi, aga esmalt peab veidi pikemalt rääkima Keri tuletornist. Põhjalik ülevaade ajaloost on kirjas Keri saare kodulehel https://keri.ee/pages/keri-tuletorn aga lühidalt on lugu järgmine: kui Peeter I 1718. aastal Tallinnas käis, pahandas isevalitsejat väga, et üks laevuke jälle karile sattus ja ta andis käsu – ehitatagu torn! Esimene puidust tornike sai Keril püsti 5 aastat hiljem ja pidas vastu 36 aastat. Järgmise tuletorni lükkas ümber 1800. aasta torm. Alles siis võeti plaani kivist ehitis, nagu ka Peeter ette oli näinud, Peterburi õukonnaarhitekti, šotlase Charles Cameroni projekti järgi. Töö edenes väga visalt (sest kõik asjad tuli saarele tuua paadiga) ja kui Tuletornide Järelvalveameti juht kapten Leonti Spafarjev kaks aastat hiljem Keril inspekteerides nägi, et valmis on jõutud alles pool tööst, lõi ta rusika lauale: mehed, ehitada on vaja! Ja puuduolev pool tehti puidust, mis sai kiiremini valmis. 55 aastat hiljem tariti kohale Peterburis valmistatud terastorn ja sellega sai Keri tuletorn ka oma praeguse kuju, mida nimetatakse karahviniks või kummulipööratud pokaaliks. Selgus, et kivist torniosa ehitamisel tehti olulisi vigu ning see lagunes ja lagunes ja muudkui lagunes, kuni põhjapoolne külg 1990 aastal lihtsalt alla varises. Kuidagiviisi on tuletorn siiani püsti seisnud, alles 2017 keelati sinna ronimine päris ära. Nüüd on jõutud uuendamiseni ja tellingute paigaldamine oleks järgmine etapp, ainult et kõik vajalikud jupid ei olnud tänaseks kohale jõudnud. Sisuliselt pikutasid kolm meest terve pärastlõuna päikese käes, sõid õhtul oma kaasatoodud vorstid ära ja sõitsid mandrile tagasi. Tulevad ehk kolmapäeval, lubasin neile sauna kütta.
Sillaehitajad teevad oma tööd omasoodu, ehkki saare sellele küljele ei ole kellelgi veel õnnestunud niisugust asja ehitada, mida meri ei suudaks ära lõhkuda. Vene piirivalve valas sinna kõvasti betooni, millest pole praeguseks isegi mälestust alles. Samas uputasid needsamad piirivalvurid saare teisele küljele ka ühe linttraktori, nii et ehk olidki soss-sepad. Vrakk püsib siiani sama koha peal, on küll juba oluliselt väiksemaks roostetanud, aga täiesti äratuntavalt traktor.
Muid külalisi käis täna ka, arvasin küll, et esmaspäeval vast ei tule kedagi, aga nii ilusa ilmaga seda lootust pole. Pärastlõunal tuli üks vanem paar Viimsist ja päris õhtul noored Pranglilt. Pikemalt keegi peatuma ei jäänud, tuldi rohkem „korraks vana sõbra juurest läbi”, ehk siis mitte esimest korda. Selliseid külalisi käib siin palju. Ja nad on enamasti viisakad, peavad saare reeglitest kinni ega tekita tüli.
Kuna Keril magavad ka kõige rahutumad inimesed enamasti väga hästi, ei õnnestunud minulgi tervitada päikesetõusu. Seda on üldse lihtne maha magada, sest nagu öeldud, õieti pimedaks siin ei lähegi. Loodan homme hommikul õigel ajal ärkvel olla.
Teie saarevaht
Liis Seljamaa
Keri saarelt 6. juunil 2022
Artikkel on kirjutatud Maalehele.
