Autor: Liis Seljamaa
On väikeses Soome lahes üks väikene Keri saar...
Kõik meist ei pea kunagi mõtlema sellele, mida võtta kindlasti kaasa üksikule saarele. Aga kui sinna tegelikult satutakse, võib ilmneda, et see, mida sa pidasid hädavajalikuks, jääb ruumipuuduse tõttu turvaliselt mandrile. Tegelik vajadus võib selguda alles saarel ning siis on hea, kust puuduva järele sõitmine nii lihtne polegi.
Keri saarele muidugi niisama ei satuta, kui tegu just tõepoolest merehädalisega pole. Tuleb tänapäeval ette neidki. Ja kui merehädalised Kerile juhtuvad, leiavad nad siit enamasti eest saarevahi või paar. Saarevahtide liikumist korraldab MTÜ Keri Selts, mis tegeleb ka haldusküsimustega. Vahel arvatakse, nagu kuuluks seltsile terve saar ühes hoonete ja muuga, tegelikkuses see nii muidugi ei ole. Viimased riiklikud majakavahid lahkusid Kerilt 2002 aastal, ehk siis 20 aastat tagasi, regulaarsed saarevahid on liikunud alates 2007. aastast. Majakas on isetegutsev, seda pole vaja valvata, saart aga küll. Üldiselt toimetatakse nagivatsiooniperioodil, ent viimasel talvel pandi vahid majja ka külmemateks kuudeks, kui tavaliselt kestab üks vahetus nädala, siis talvitujatel tuli kuu aega vastu pidada. Kui küttepuud ja söök olemas, pole siin ilmselt ka lumega suurt häda midagi, teisi inimesi küll ei ole, aga moodsad sidepidamise vahendid annavad tänapäeval ka sellele piisava aseaine.
Kaalusin mõningate elumuutuste tõttu seltsi poolt tehtud üleskutse järel isegi talvitumist, ent mulle meeldib suvine Keri siiski rohkem. Eriti see jaanipäevaeelne, peaaegu-ööpäev-läbi-valge Keri. Olen saarevahiks käinud korra ka septembris ja siis kippus pisut trööstituks minema. Üksinda suhtelises eraldatuses on ju põnev küll, aga „suur hall” ründas natuke liiga tugevalt. Mõnusamal ajal muidugi liigub ka rohkem rahvast, ent lõppkokkuvõttes oled sa saarel ikka ainult sellega, mille kaasa tood. Ja kelle. Kui tuled üksi, pead ka iseendaga hakkama saama.
Mida tuua, selgitatakse välja kohapealselt saarevahilt küsides. Eks see sõltub natuke inimese eelistustest ka, minul näiteks palus Maria (kes valvas saart koos oma laste ja tšehhist kaasaga) tuua muuhulgas äädikat, mett ja kuivpärmi. Kipub nii olema, et toidukraami kuhjub, praegu näiteks on kapid täis tatart ja makarone, jagub ka näkileiba. Värskemat kraami muidugi mitte, tomatid-kurgid peavad oma maitse järgi kotis olema. Otsustasin seekord väiksema toidukorviga läbi ajada, seega on valik pisut kasin, õnneks pidi eelmine vahetus lahkuma ilma õhtusöögita ning vähemalt toidukorra või paari jagu on kartulid-porgandid nagu maast leitud. Natuke kurki-tomatit ka. Kartuleid muide võib maastki leida, kuna päris mitu hooaega on siin põllupidamistki harrastatud. Ootan, millal keegi kasvuhoone püsti paneb, tõsi, selle tarbeks tuleb ilmselt postidele väga sügavad augud uuristada ja nii võib see saarealune gaasikambergi ehk uuesti avastatud saada.
Igatahes „suure maja” kõrval kasvavalt peenralt leiab praegu värsket teematerjali ning maitsetaimigi, kartulid on oma lehed juba välja ajanud, mugulatele on lootust vast juuli lõpul. Saarevahi kalendri järgi otsustades koristavad saaki siis Kadri või Katerin. Olgu see värske ja hõrk!
Majaesine tulbipeenar on tublisti edenenud, nii et jagub ka silmailu.
Esimene õhtupoolik saarel kulub ikka sisseelamiseks. Kuna õhtupoole läks ilm päris tuuliseks (kohati kuni 12 m/s mis on üsna ebameeldiv), jääb ka saare põhjalikum inspekteerimine homseks. Vaatan ehk ainult päikeseloojangut, mis on siin tõesti kaunis.
Teie saarevaht
Liis Seljamaa
Keri saarelt 5. juunil 2022
Artikkel on kirjutatud Maalehele.
