Autor: Kalmer Halliko
Paari aasta pärast 1. augustil 2024. aastal saab Keri tuletorn kolmesaja aastaseks. Väärikas iga, kuid tuletornide poolest rikkal Eestimaal leidub veelgi vanemaid. Näiteks Hiiumaa uhkus, Kõpu tuletorn, saab tähistada 2031. aastal oma viiesajandat sünnipäeva.
Keri tuletorni püstitamisele eelnes mitme aasta pikkune lugu, mis põimub huvitaval kombel Kadrioru pargi rajamisega. 1718. aasta juulis külastas tsaat Peeter I Tallinnat. Ta oli teel Ahvenamaale, et läbi rääkida Põhjasõja lõpetamine Rootsiga. 22. juulil oli tsaaril asjatoimetusi ühes metsatukas. Nimelt oli ta juba nelja aasta eest soetanud Tallinna külje alla kolm suvilakrunti ja lasknud arhitekt Niccoló Michettil projekteerida loss koos pargiga. Nüüd alustasid ehitusmehed tsaari isiklikul juhendamisel ja arhitekti soovitusi järgides uue lossi vundamendi mahamärkimist. Lisaks oli lähedal asuvale heinamaale tööle pandud ligi kaheksasada sõdurit. Nad kaevasid usinalt kraavi, et rajada esimene pargitee. Igal aastal tähistame 22. juulil Kadrioru pargi sünnipäeva.
Ehitusega tegelemine oli põnev, kuid õige varsti toodi tsaarile sõnum, mis viis tema mõtted lossist eemale. Teatati hiljutisest mereintsidentist Helsingforsis. Inglismaalt ostetud viiekümne kahuriga uhke sõjalaev Arondale, mida juhtis tsaari lemmikadmiral Muhhanin, oli põrganud vastu veealust kaljut. Õnneks mitte kuigi hullusti. Laev sai ise karilt lahti ja jätkas teekonda, lastiks Soomest kogutud sõjasaak. Kuid oleks võinud palju halvemini minna. Tsaar laskis kirjutaja kutsuda ja dikteeris korralduse sõjalaevastiku ülemale kindraladmiral Apraksinile.
See Peeter I korraldus 22. juulist 1718. aastal pani aluse tuletornide ehitamisele Soome lahel. Nimelt olid sel ajal siinkandis ainult mõned päevamärgid ja veel mitte ühtegi tuletorni. Ainsa valgustatud navigatsioonitähisena võib käsitleda laternat, mis paigutati 1704. aastast õhtuti Neeva jõe suudmes asuva Peeter-Pauli kindluse merepoolsele bastionile.
Tsaari korraldus koosnes kahest osast: mida tuleb teha kohe ja mida teha perspektiivis. Esimese osa alguses esitatakse nõue, et tuleb rajada tuletornid Keri ja Vaindloo saarele. Kuni need valmivad, tuleb saartele püstitada päevamärgid ehk postid, mille otsas on tünn. See on traditsiooniline hollandi meremärk warder. Teada olevalt paigutas Rootsi merevägi warderid Kerile ja Vaindloole esmakordselt juba sada aastat varem. Kuid Põhjasõja ajaks olid need hävinud ja asendatud madalate kivipüramiididega.
Huvitav on lugeda tsaari ettekujutust Keri ja Vaindloo tuletornide kohta. Need peavad olema kivist sambad, mis on kuni viisteist meetrit (50 jalga) kõrged ja alt kuni kuus meetrit (20 jalga) laiad. Nüüdisaegse Keri tuletorni alumine ehk kiviosa ongi just viisteist meetrit kõrge. Tõsi, see moodustab vaid poole tuletorni kogukõrgusest. Sellest küll juttu ei ole, kuid valgusallikana pidas ilmselt tsaar silmas lahtist tuld ehk lõket raudkorvis.
Edasi antakse korralduses juhtnööre Soome lahe navigatsioonikaartide üldiseks täpsustamiseks ja Tallinna lahe ligipääsuteede märgistamiseks. Püsti tuleb panna päevamärgid Naissaarele, Aegnale ja mandrile. Loomulikult tuleb tähistada ka see veealune kalju Helsingi lähedal, mille otsa Muhhanin sõitis.
Tsaari korralduse teine osa, mida tuleb teha edaspidi, algab juhistega Tallinna, Neugrundi ja Kuradimuna madala tähistamiseks. Edasi käsib tsaar süüdata tuled terves reas kohtades Kroonlinna ja Tallinna vahel. Selles tuletorniajaloolaste poolt kõige sagedamini tsiteeritava korralduse osas on kirjas lisaks juba varem mainitud Kerile ja Vaindloole veel ka Suursaar, Harjavalta neem (nüüd Šepelevo Gora-Valdais Leningradi oblastis) ja Kotlini saar. Tsaar märgib sealjuures, et neid tuletorne ei tule töös hoida kogu aeg, vaid ainult siis, kui tsaari sõjalaevad on liikvel. Kaubalaevade tarbeks tulede põletamine võib kõne alla tulla tulevikus. Seda juhul, kui saavutatakse vastavad kokkulepped välisriikidega ja teenuse eest ka tasutakse.
Pilt: Peeter I korralduse tekst - ehitada tuletornid Soome lahele, seal hulgas ka Keri saarele.
Pole teada kuidas edenes järgnevatel kuudel tsaari korralduse täitmine meremärkide paigaldamise osas ja kas Keri ning Vaindloo said uued warderid. Tuletornide ehitamist alustati korralduses toodule vastupidises järjekorras.
Novembris 1718. aastal projekteeriti esimene tuletorn ja mitte Keri saarele, vaid hoopis Kotlini saare kõige läänepoolsemasse tippu. Kotlini saarel asub teadupärast Kroonlinn. Projekti vaatas läbi tsaar isiklikult ja tegi sinna ka omakäelised märkused. Kavandatud tuletorn ei olnud sealjuures „kivist sammas”. Kividest rajati ainult vundament. Torn ise ehitati puidust ja seda hakkas valgustama latern. Muudatuse põhjus oli lihtne. Polnud käepärast piisavalt ehituskivi ja müürseppi. See Soome lahe esimene tuletorn valmis 7. augustil 1719. aastal ja tänapäeval tunneme seda Tolbuhhini tuletorni nime all. Järgneva nelja aasta jooksul rohkem tuletorne Soome lahele ei ehitatud. Kuid kohe 1719. aasta sügisel toimus üks märgutulede kasutamise aspektis oluline sündmus, milles osales ka Keri saar.
Ahvenamaal 1718. aastal toimunud rahuläbirääkimised Venemaa ja Rootsi vahel kokkulepet ei toonud ning Põhjasõda kestis edasi. Venemaa nõudis saksakeelseid Eestimaad ja Liivimaad endale. Rootsikeelse Soome lubas tsaar Rootsile tagasi anda. Rootsi polnud nõus sellistel tingimustel sõda lõpetama. Selleks, et vastaspoolt järeleandmistele sundida, saatis Peeter I 1719. aasta kevadel oma väed Rootsi rannikule. Piki Soome lõunarannikut liikus galeeridel Viiburist Stockholmi skääridesse Vene jalavägi ja võttis seal ette ägeda laastamistöö. Tallinnast läks merele Vene purjelaevade eskaader ja võitis Rootsi laevastikku avamerelahingus Hiiumaa taga. Kätte jõudis augustikuu ja tsaar hakkas korraldama laevastiku turvalist naasmist talvekorteristesse Viiburis ja Kroonlinnas. Väljas oli umbes kaksada galeeri ja viiskümmend purjelaeva. Kodutee leidmiseks andis tsaar korralduse süüdata märgutuled piki laevateid tema enda poolt määratud kohtades alates augusti keskpaigast.
Tallinna sõjakomandandi 1719. aasta 13. septembri kirjast Admiraliteedile selgub, et siinkandis põletati märgutulesid seitsmes asukohas ja igapäevaselt tegeles sellega sada sõdurit ning viis ohvitseri. Sõjakomandandi kirjas küsitakse luba tuletegemine lõpetada, kuna „purjelaevade eskaader läks Kroonilinna poole teele juba 11. septembril”. Kirjas ei ole nimetatud küll kohti, kus märgutuled põlesid, kuid arvestades aasta varem tsaari poolt esitatud tulevaste tuletornide nimekirja, on kindel, et Eesti rannikul kuulusid nende hulka nii Keri saar kui ka Vaindloo. Niisiis esmakordselt põles Keri saarel navigatsiooni tarbeks märgutuli 1719. aasta augustis ja septembris. Kuid torni siis veel ei olnud ning tegemist oli ühekordse üritusega.
Paar aastat pärast Põhjasõja lõppu, juuli alguses 1723. aastal, saabus Tallinna sõjakomandandile kiri Peterburi Admiraliteedist. See sisaldas korraldust püstitada Keri saarele tuletorn. Kirjale olid lisatud ka ehitusjoonised. Torn tuli ehitada puidust. Tegelik soov oli rajada see muidugi kivist, kuid kuna kohapeal ehituskivi puudus, siis mindi ajutise lahenduse teed. Huvitav on märkida, et kivist Keri tuletorni teemal toimus Admiraliteedi ja muude riigiasutuste vahel kirjavahetus veel järgmised kakskümmend aastat. Kõik jäi aga vajaliku koguse ehituskivi puudumise taha.
Tallinna sõjakomandant delegeeris Keri torni ehitamise porutšik Puggole, kes tegeles ehitusküsimustega. Kakskümmend suurtükiväe puuseppa panid Porutšiku juhendamisel torni konstruktsiooni Tallinna sadamas kokku. Seejärel torn demonteeriti, viidi Keri saarele ja pandi seal uuesti kokku. Tööd lõpetati augusti keskpaigaks ja kõik inimesed lahkusid Kerilt.
Augusti lõpus 1723. aastal kirjutas Tallinna sõjakomandant Admiraliteedile kirja, milles teatas, et torn on nüüd valmis. Kuid see seisab Keri saarel ilma järelevalveta ning pole selge, kes ja kuidas peaks seal üldse tuld näitama. Alles järgmisel kevadel, mais 1724. aastal, saabus Peterburist vastus. Selles oli kirjas, et tuli tuleb süüdata alates 1. augustist ja hoida öösiti põlemas, kuni viimased sõjalaevad on sügisel Kroonlinna läinud. Tornis tuletegemise viisi võib valida oma äranägemise järgi, kuid peab olema riigikassale soodsam. Raha kuludeks tuleb võtta sõjaväe Tallinna kassast. Tuletorni tööle paneku eest määrati vastutavaks kapten Theunis Trant.
Võib kindel olla, et kapten Trant, keda me võime nimetada ka Keri tuletorni esimeseks ülemaks, sai torni käivitamisega hästi hakkama ja tornis süttis tõepoolest 1. augustil 1724. aastal tuli. Kapten Trant, kes juba Põhjasõja aegadest vastutas Tallinna sõjasadamas laevade remondi ja varustamise eest, kuulus Vene sõjalaevastiku kõige kompetentsemate meremeeste hulka. Tema tiitel „kapten” ei olnud sealjuures mitte auaste, vaid ametinimetus.
Theunis Trant (vene keeles Тенис Тран) oli hollandlane, kes 1704. aastal astus admiral Cornelius Cruysi kutsel Vene tsaari teenistusse (Cruysi laeva tüürimeheks) ja muutus tänu oma headele meremeheoskustele kiiresti nii Peeter I kui ka laevastiku ülemjuhataja krahv Apraksini soositud otsealluvaks. Tsaar kirjutas Trantile ette detailseid näpunäiteid erinevate laevade remondi või ümberehituse osas. Aru andis Trant otse krahv Apraksinile. Kuna Trant oli kodanlane ja oma ala professionaal, siis tekkisid tal sageli alluvusalased konfliktid Tallinnasse saabunud aadlimeestest „parketi-admiralidega”. Merenduses ei loe teadupärast tiitel, vaid meremeheoskused ja kogemus. Tänu tsaari ja laevastiku ülemjuhataja poolehoiule ei andud aga admiralide pidevad kaebused Tranti „sõnakuulmatuse” peale mingit olulist tulemust. Varsti pärast Keri tuletorni käivitamist jäi Trant siiski õukonnaintriigidele alla, lahkus Tallinnast Peterburi ja asus tööle Admiraliteedis. Paarkümmend aastat hiljem läks Trant pensionile admirali auastmes ja kolis elu lõpupäevadeks tagasi Tallinna.
Kahjuks ei ole esialgse tuletorni projekt säilinud. Samuti puuduvad torni kirjeldused. Esimesed täpsemad viited torni kohta ilmuvad alles kakskümmen viis aastat hiljem. Aleksei Nagajevi lootsiraamatus, mis põhineb 1750. aastate infol, märgitakse, et Keri tuletorn on 32 m (106 jalga) kõrge ja sellel on „piisavalt suur tuleruum”. Selgusetuks jääb, kas tegemist on jätkuvalt algse, 1723. aasta torniga või on torni vahepeal ümber ehitatud. Teada olevalt demonteeriti torn 1740. aastal seoses järjekordse Vene-Rootsi sõjaga. 1743. aastal pandi torn küll uuesti kokku, kuid kas sealjuures tehti ka muudatusi konstruktsioonis, ehitati näiteks juurde tuleruum, mis algselt puudus? Kindel aga on, et torni valgustamiseks kasutati vähemalt alates 18. sajandi keskelt küünlaid ja õlilampe, aga ilmselt kohe algusest peale. Arvamus, et esiotsa võis Keri tornis kasutusel olla tulekorv, milles põletati küttepuid ja sütt, tundub väheusutav.
Puutuletornide aeg sai Keri saarel läbi aastal 1800, kui talvetorm torni pikali lükkas. Uus torn valmis alles 1803 ja koosnes kahest sektsioonist. Alumised viisteist meetrit ehitati kivist ja ülemised viisteist meetrit puidust. Krimmi sõja käigus puitosa hävis ja pärast sõda, aastal 1858, asendati see metallist pealisehitusega. See tähendab, et praegune Keri tuletorni hoone, mida remonditakse, ei ole mitte kolmesaja aastane, vaid kakssada üheksateist aastat vana.
Pilt: Prantsuse Rahvusraamatukogus säilitatakse käsikirjalist Soome lahe lõunaranniku kaarti, mille joonistas Peeter I korraldusel ja oma mõõtmistulemuste alusel Johann Ludwig Luberas von Pott aastatel 1724-1726. See kaart on kõige esimene, millele kanti äsja valminud Keri tuletorn. Kuna sel ajal tuletornide leppemärke veel kasutusel ei olnud, märkis Luberas von Pott tuletorni kaardile nii, nagu ta seda laeva pardalt vaadates nägi - kõrge, katusega ehitis. Tõenäoliselt on see ka ainus säilinud Keri esialgse tuletorni kujutis. Praegune tuletorn rajati 80 aastat hiljem.
Artikkel ilmus ajakirja Paat & Merendus 67. sügisnumbris 2022
