Tekst: Kalmer Halliko
Tänasest arvates 400 aastat tagasi elasid Amsterdamis Damraki kanali ääres kõrvuti majades kolm tuntud kaardimeistrit – Willem Janszoon Blaeu, Jan Janszoon ja viimase naisevend Joost de Hondt. Sel ajal oli kombeks, et sama ala meistrid ajavad oma äri kõrvuti. Klientidel on lihtsam leida ja kujuneb gildi sünergia. Antud juhul oli aga asi koostööst kaugel. Naabrimehed omavahel läbi ei saanud. Asi algas aastate eest, kui Jan Janszoon abiellus Joosti õega, kolis Damrakile elama ning asus kaarte kirjastama, nagu kadunud äiapapa Joost de Hondt Vanem – maailmale rohkem tuntud ladinakeelse nimekuju Jodocus Hondius all. Hondius oli XVI–XVII sajandi vahetusel üks Hollandi kaardikirjastamise suurkujusid ning sama nime kandev poeg jätkas isa äri koos õemehe, ladinapäraselt Johannes Janssoniusega.
Willemi jaoks, kes nende sündmuste ajal kandis vaid ühte perekonnanime Janszoon, tekitas Jan Janszooni erialavalik probleemi. Kaartide ostjad hakkasid teda ja naabrimeest omavahel segi ajama. Aitas see, kui Willem lisas oma nime lõppu täiendi Blaeu. Kuid mõne aja pärast tekkis meeste vahel uus ja palju tõsisem konflikt. Willem avaldas 1608. aastal lootsiraamatu „Het Licht der Zeevaert”, millest kujunes bestseller. Tõepoolest, ta oli sel hetkel ja ka pikalt edaspidi üks kõige kvaliteetsemate kaartide tootjaid kogu Euroopas. Willemi avaldatud raamatu autoriõigus kehtis seaduse järgi 10 aastat. Kui see aeg ümber sai, võttis aga häbematu Jan Janszoon kätte ning andis luba küsimata välja Willemi lootsiraamatu kordustrüki. Mis kõige hullem – märkis sealjuures autoriks iseennast. Kohtukaebused ei aidanud – kui autoriõigus läbi, siis nii võib.
Willemil ei jäänud nüüd muud üle, kui hakata koostama uut ja eelmisest kindlasti paremat meresõidujuhist. Ega see tegelikult nii väga keeruline olnudki. Materjali kogumiseks tuli vaid sadamasse jalutada ja kutsuda külla mõni tuttav laevakapten. Amsterdam oli sel ajal Euroopa merekaubanduse pealinn ning pool Euroopa kaubalaevadest seilas Hollandi Vabariigi lipu all. Lisaks Euroopale toimetasid hollandlased agaralt ka meretagustes maades. Aasias ajas asju Ida- India Kompanii ja Ameerikas Lääne-India Kompanii. Amsterdami sadamas tunti üsna täpselt kõiki maailma mereteid.
Soome lahe teemadel kaptenitega vesteldes ja nende logiraamatuid sirvides sai Willem teada paarist muutusest, mis olid aset leidnud sellest ajast saadik, kui ta oma eelmist lootsiraamatut kokku pani. Väikesele, varem kirjeldamata saarekesele keset Soome lahte, oli keegi püstitanud päevamärgiks kõrge posti. Kuna saare nime ei teatud, siis pani Willem selle kirja nii, nagu kaptenid ütlesid: „Postiga saar”, „Eylandt met de Stengh”. Teine päevamärgiga saareke oli aga juba aastakümneid tuntud kui ohtlik nimetu kari. Sellel oli nüüd lausa mitu nime. Mõned kohalikest hüüdsid saarekest Kuyckeniks ehk Tibukeseks, kuid enamasti kasutati nimetust Kocxschaer. Saarel seisis traditsiooniline Loode-Euroopa meremärk „warder” ehk vardjas, meremeeste hoidja. See kujutas endast posti, mille otsa oli ristipidi pistetud tünn. Ühest logiraamatust leidis Willem isegi joonistuse, mis kujutas saarekese siluetti. Täiesti kohane ära trükkimiseks.
Eelnev lugu pajatas kokkuvõtvalt, kuidas sattusid 1623. aastal avaldatud Willem Janszoon Blaeu lootsiraamatusse „Zeespiegel” kaks Eesti saart – Vaindloo ehk Stenskär ja Keri ehk Kogskär. Aga kuidas siis nõnda juhtus, et hollandlased kandsid Soome lahes saari kaardile ja andsid neile nimesid, nagu oleks tegu Ida-Indiaga? Vastuse saamiseks tuleb meelde tuletada kirjalike meresõidujuhiste koostamise ajaloo põhilised verstapostid Euroopas enne kirjeldatud sündmusi.
Selleks et jõuda laevaga sadamast A samasse B, peab kapten teadma, millises suunas ja kui kaua purjetada ning kasuks tuleb ka eelnev info teele jäävatest ohtudest. Kuni laevakaptenid lugeda ja kirjutada ei osanud, sõltus merereisi edukus kapteni kogemustest ja mälust. Kirjaoskuse levides tuli appi võimalus kirjalikke märkmeid kasutada. Esimesed mereteede kirjeldused koostati juba antiikmaailmas. Neid tuntakse kreekakeelse nimetuse periplus ehk „ringi-purjetamise juhised” all. Periplus’i koostasid ja kasutasid nii kreeklased, makedoonlased, kartaagolased kui ka roomlased. Nende järgi võis purjetada Mustast merest Briti saarteni ning Punasest merest Indiani.
Rooma impeeriumi lagunemise järel kahanes oluliselt kirjaoskajate arv ning ligi 600 järgnevat aastat käis purjetamine jälle kogemuste ja mälu järgi. Muutused hakkasid aset leidma alles ristisõdade ajastul XII sajandil. Selleks ajaks oli Põhja- Itaalia majanduslikult edukates merekaubanduslinnades Amalfis, Pisas, Genovas ja Veneetsias kirjaoskuse levik jõudnud taas sellisele tasemele, et ka meremeeste hulgas leidus palju neid, kes olid võimelised lugema ja märkmeid tegema. Esialgu küll ladina, mitte itaalia keeles.
Itaalias taas leiutatud mereteedekirjeldusi hakati XVII sajandil tagantjärele nimetama portolaanideks ehk sadamaraamatuteks. Portolaanide puhul oli esialgu tegemist kaptenite isiklike märkmetega, mida avalikult ei levitatud. Portolaan moodustas ju kapteni intellektuaalse omandi, tema „ärisaladuse”, mis võimaldas olla ametialaselt edukas. Portolaane täiendati ja pärandati põlvest põlve – meistrilt õpipoisile. Valdavalt eraviisilise kasutamise tõttu on meie päevini säilinud kahjuks vaid mõned XII–XIII sajandi portolaanid.
Kõige vanem teadaolev neist on koostatud anonüümse autori poolt, ilmselt Pisa linnas ja millalgi ajavahemikus 1160–1200. See kannab nime „Liber de Existencia Riveriarum et Forma Maris Nostri Mediterranei”. Teoses kirjeldatakse Vahemere ja Atlandi ookeani ranniku sadamaid ning tekstist nähtub, et koostamise aluseks olid autorile kättesaadavad teised selleaegsed portolaanid. Aastate möödudes levis portolaanide koostamine ka väljapoole Itaaliat.
Umbes samal ajal portolaanidega võtsid Vahemere meremehed kasutusse ka magnetkompassi ja portolaankaardi. Portolaankaart ei ole otseselt portolaanidega seotud. Tavaliselt oli portolaankaart üheleheline – joonistatud õhukeseks pargitud vasikanahale veläänile ning hõlmas kõiki lõunaeurooplastele teada olevaid rannikuid Mustast merest Inglismaani. Sellele oli kantud rannajoon koos oluliste objektide – linnade, jõesuudmete, neemede ja muuga. Kuna meridiaane ja paralleele ei olnud veel leiutatud, siis aitasid kurssi seada kompassiroosid ja rumbijooned. Ainult kaardist ja kompassist aga purjetamiseks ei piisanud. Portolaankaart oli ju kaasaegse seinakaardi mõõtkavas. Meretee detaile tuli jätkuvalt juurde lugeda portolaanist. Kõige vanemad säilinud portolaankaardid on koostatud Genovas, Pisas ja Veneetsias XIII sajandi lõpus XIV sajandi alguses. Hiljem hakkasid neid kaarte valmistama katalaanid Mallorca saarelt.
Nii portolaanide kui portolaankaartide puhul tuleb rõhutada, et need sisaldasid vaid Lõuna-Euroopa inimestele tuttavaid kohti. Kaartide puhul võib kohanimede tiheduse järgi isegi aimata, mis linnas see valmistatud on. Kodu ümbrus sai põhjalikumalt kirja. Eelnev selgitab, miks portolaanides ja portolaankaartidel Läänemerest juttu ei ole. Keskajal lõunaeurooplased siinkandis ei purjetanud. Nende meresõidud ulatusid kuni Reini jõe suudmeni Hollandis. Alguses ei olnud Vahemere meestel paganlikule põhjamaale asja. Hiljem takistas Hansa Liidu kaubanduspoliitika. Tegelikult polnud ka vajadust nii kaugele purjetada. Läänemere kaubad sai kätte Brugge ladudest Flandrias. Kaubad saabusid kohale hansalaevade pardal. Ajapikku hakkasid portolaankaartide koostajad siiski Läänemerd oma kaartide ülemisse serva lisama. Kuid rannik sai kirja kuulduste põhjal ning vabakäejoonega. Läänemere keskele joonistati tavaliselt hiiglaslik Gotlandi saar.
Keskaegsed lõunaeuroopa meremehed purjetasid Vahemerelt Flandriasse kaardi ja kompassi abil. Neid pani väga imestama, et põhja poolt saabunud hansalaevade kaptenitel ei olnud kumbagi. Hansakaptenid navigeerisid raamatukese ja tinaloodi abil. Raamatuke ehk seebuch oli alamsaksakeelne portolaan. See ei olnud imestamisväärt. Kuid tinaloodi lembus tegi Vahemere meestele nalja. Isekeskis räägiti lugu hansakaptenist, kes sattus paanikasse ja keeldus merele minemast, kui selgus, et lood on tema laevast kuhugi kadunud. Tegelikult pole siin aga naerda midagi. Erinevalt Vahemerest on Põhjameri ja Läänemeri madalad veekogud. Laevateed paiknevad ranniku lähedal ning keskajal ei olnud need kuigivõrd märgistatud. Vee sügavuse mõõtmise võimekus oli navigeerimise puhul seetõttu väga tähtis. Mis puutub aga kaarti ja kompassi, siis nende puudumine polnud põhjala meremehi kunagi seganud. Avamerel üldiselt purjetada ei tulnud. Ikka läks reis piki rannikut. Sai orienteeruda maamärkide järgi. Ilmakaari määrati aga päikese ja tähtede abil.
Edumeelsest Lõuna-Euroopast rääkisime. Kuid millised oli kohalikud, Põhja- Euroopa päritolu meresõidujuhised? Kõige vanem detailne Läänemere meretee kirjeldus leidub Taani hindamisraamatus. Kirja on pandud kuningas Valdemar II laevastiku poolt 1219. aastal ette võetud teekond piki Rootsi ja Soome rannikut Tallinnasse. Tegemist on aga ajalooüriku, mitte merele kaasa võtmiseks mõeldud juhisega. Kuid see kirjeldab hästi, mida siinsed kaptenid peast teadsid.
Läänemerel purjetavate laevade kaptenid hakkasid tegema kirjalikke märkmeid mereteede kohta mõnevõrra hiljem kui itaallased. Tõenäoliselt kuskil XIV sajandi alguses. Seda võib oletada vanima säilinud sellealase raamatu järgi. 1470. aastast pärit „Das Seebuch“, tuntud ka kui „Hansa mereraamat”, on alamsaksa keelde tõlgitud flaami keelest ning sisaldab materjale, mis osaliselt pärinevad umbes 150 aastat varasemast ajast. „Das Seebuch“ ei ole Eesti ranniku suhtes kuigi jutukas. Märgitud on vaid teekonnapunktid Läänemere lõunaosast Tallinna. Mööda Kuramaa rannikut või kui tuled Gotlandilt (Gotska Sandön’ilt) otse üle mere. Kirjas on sõidusuunad ja vahemaad. Põhiline osa „Seebuchist“ räägib hoopis Inglismaa, Prantsusmaa ja Hispaania rannikust. Pole ka imestada, sest sealsed veed on purjetamiseks palju keerulisemad kui Põhjameri või Läänemeri. „Das Seebuch“ on ka ainus allikas, millest saab rääkida enne XVI sajandi tormilisi arenguid.
Huvitaval kombel pani Põhjamaade meresõidualaste juhiste koostamise buumile kaudselt aluse kauge ning pealtnäha siinse kandiga üldse mitte seotud sündmus. Türklased vallutasid 1453. aastal Konstantinoopoli ning hävitasid Bütsantsi riigi. Sellel sündmusel oli aga oluline mõju Euroopa merendusele. Eurooplased ei saanud enam kaubelda Aasia maadega. Idakaubanduse najal aastasadu jõukalt elanud Veneetsia ja Genova vabariike tabas kriis. Itaalia hakkas kiiresti kaotama on juhtpositsiooni Euroopa merenduses. Esiplaanile kerkisid hoopis Portugal ja Hispaania, kes asusid otsima võimalust suhelda Aasia maadega türklastest mööda minnes. Algas suurte maadeavastuste ajastu. Läänemere osas see midagi positiivset kaasa ei toonud. India avastamiseks ettevalmistusi tegevad Vasco da Gama ja Christoph Kolumbus seadsid oma reisisihte portolaankaartide ees. Neile kaartidele pandi kirja ka avastatud uued rannikud. Nii kujunes XVI sajandi alguseks huvitav olukord, kus Vahemerelt oli võimalik kaardi järgi purjetada Indiasse või Lõuna-Ameerikasse, kuid jätkuvalt mitte Läänemerele.
Meie teema aspektis positiivse muutuse tõi kaasa hoopis üks taustaprotsess – Euroopa merekaubanduse keskme nihkumine XVI sajandi jooksul Põhja- Itaaliast Madalmaadesse. Euroopa kaubanduspealinna tiitlit hakkas Veneetsia asemel kandma Amsterdam. Vaatamata Portugali ja Hispaania meretagustele rikkustele, jäid need aadlimeeste riigid kaubanduse osas siiski kodanlikule Hollandile alla.
XVI sajandil purjetasid Hollandi kaubalaevad Euroopa Atlandi ookeani rannikul, Põhjamerel, Norra merel ja Läänemerel. Kaugemale esialgu ei saanud, sest portugallased hoidsid oma India meretee portolaane kõigi eest salajas.
Kuid merekaubandus edenes hästi ka Loode-Euroopas. Pinnuks silmas olnud ja Läänemerd valitsenud Hansa Liit oli languses ja ei seganud enam. See kõik tekitas nõudluse adekvaatsete, avalike ja taskukohase hinnaga Loode-Euroopa meresõidujuhiste järele. Kapitalistlikus ühiskonnas – kui on nõudlust, siis tekib ka pakkumine.
Portolaani hollandikeelne nimi on leeskaart ehk lugemiskaart. Porto-laankaarte nimetati aga paskaartideks ehk kompassikaartideks. Kõige esimese paberile trükitud meresõidujuhendi, mis hõlmas ka Läänemerd, avaldas Amsterdamis 1532. aastal Jan Severszoon nimetuse all „De kaert van der Zee”. Tõlkes siis „merekaart”. Kuid antud juhul mõeldi selle all siis lugemiskaarti, mitte päris kaarti. Töö põhines suures osas „Das Seebuchiga“ samadel allikatel, kuid uudisena sisaldas Põhjamere osas infot ka faarvaatreid tähistavate toodrite ja poide kohta. Meie piirkonna kohta teos midagi uut ei ütle.
Läänemerd käsitlevatel lootsiraamatutel oli Hollandis turgu. Toimus vilgas kaubavahetus Vana-Liivimaaga. Sool Tallinnasse ning sealt teravili Hollandisse. Peagi anti välja Severszooni raamatu kordustrükk.
Vahepeal, 1536. aastal, ilmus aga Veneetsias esimene tõsiselt võetav Läänemere kaart. See ei olnud küll mõeldud navigeerimiseks. Eksiilis elav Rootsi katoliiklik peapiiskop Olaus Magnus vajas näitlikku materjali, mille abil tutvustada katoliiklikule maailmale Skandinaaviat – äsja protestantidele kaotatud ala. „Carta marina” ületas aga adekvaatsuselt olulisel määral kõiki eelnevaid Põhja-Euroopa kaarte ja ka mitmeid järgnevaid. Kaart on väga vahva kujundusega ning mis eriti huvitav, sellele on kantud talvise püsijää piir Läänemerel. Kusjuures päris korrektselt. Järgmine Läänemere jääkatte kaart ilmus mitusada aastat hiljem.
Esimese navigeerimiseks mõeldud Läänemere kaardi avaldas Cornelis Anthonisz 1543. aastal nimetuse all „Caerte van Oostlant”. Kahjuks jääb kaart Eesti ranniku kujutamise osas küllalt tagasihoidlikuks. Nime poolest on see Läänemere kaart, kuid tegelikult võtab poole kaardi pinnast enda alla Põhjameri. Merereiside alguspunkt Holland ei jääks ju muidu peale. Kokkuvõttes mahub Tallinn vaevalt kaardi paremasse serva, Soome laht lõpeb aga Toolsega.
Järgmisel aastal, 1544, nägi trükivalgust „Caerte van Oostlant” täienduseks mõeldud leeskaart. Nagu Cornelis Anthonisz raamatu sissejuhatuses kirjutab: kogu infot ei õnnestunud mul vastuvõetaval viisil paskaardi peale kanda. Esmakordselt lootsiraamatute koostamise praktikas sisaldab see teos eraldi peatükki navigeerimise õpetusega ning palju on kasutatud oluliste rannikuosade kujutamist külgvaates ehk profiile.
Kõige laiemalt levinud Loode- Euroopat käsitlev hollandi lootsiraamat XVI sajandil oli „Leeskaartboek van Wisby”. Visby leeskaardiraamatul otsest seost Gotlandiga siiski ei olnud. Teos koosnes lihtsalt mitmest osast, millest esimene käsitles Visby mereõigust – hansalinnades järgitavaid merekaubanduse reegleid. Visby leeskaardiraamat levis Euroopas laiemalt ning fikseeris hollandlaste juhtpositsiooni meresõidujuhendite tootmise vallas. Raamat tõlgiti alamsaksa, inglise ja taani keelde ning sellest ilmus kokku 13 trükki ajavahemikus 1551 kuni 1591. Kõige rohkem ehk kuus korda avaldati raamat alamsaksa keeles. Kuigi sarnaselt varasemate lootsiraamatutega kirjeldab ka Visby leeskaart mereteed kuni Tallinnani, mitte kaugemale, on raamat siiski suureks edasiminekuks. Kirjeldused on põhjalikumad ja esmakordselt on juttu meie kandi meremärkidest. Hiiumaal mainitakse Kõpu torni (Dageroort thorn) ja Tallinna lahes Naissaare tünni (Nargen ton). Kõpu tuletorn oli sel ajal poole madalam kui praegu ning tuld see veel ei näidanud. Lihtsalt imposantne päevamärk. Naissaare tünni all mõeldi aga Vahemadala poid. Mõlema meremärgi eest hoolitses Tallinna linn.
Kõige pöördelisemaks Loode- Euroopat ja Läänemerd käsitlevaks lootsiraamatuks võib lugeda Lucas Janszoon Waghenaeri tööd „Spieghel der Zeevaerdt”. Waghenaer oli staažikas meremees, kes töötas raamatu koostamise ajal Enkhuizeni sadamakaptenina. Oma aastakümnete pikkuse karjääri jooksul oli Waghenaer tundma õppinud mereteid Hispaaniast Norrani ning teinud sealjuures arvukalt märkmeid meresõiduolude ning enda poolt mõõdetud veesügavuste kohta. 1583. aasta paiku valmis tal lootsiraamatu käsikiri, mis oli vormilt uuenduslik ja ületas detailsuse poolest eelkäijaid. Praktikuna leidis Waghenaer, et mõistlik on ühte raamatusse kokku panna nii kirjeldused kui ka kaardid. Selline trükis ei saanud aga olla tavalise raamatu mõõtu, vaid suurem. Nii pöördus Wagheaer oma käsikirjaga Antwerpeni trükkali Christoffel Plantijni poole. Plantijni klientide hulka kuulusid Leideni ülikooli kartograafid ning tema poolt oli mõne aasta eest trükitud esimene kaasaegne maailma atlas, Abraham Orteliuse „Theatrum Orbis Terrarum”. Atlase trükiformaat sobis Waghenaeri lootsiraamatu kavandiga ning seda otsustati uuesti kasutada. Kuid suureformaadilise trükise tootmine oli tavaraamatu omast palju kallim ning Waghenaeril nii palju raha polnud. Probleemi aitas lahendada Enkhuizeni linnapea, kes asus projekti sponsoreerima. Tulemus oli hiilgav. Nii kena väljanägemisega, sisukat ja vahvat lootsiraamatut polnud maailm veel näinud. Raamat algab muuseas teemakohase luuletusega.
„Spieghel der Zeevaerdti” esimene osa ilmus 1584. aastal ning teine osa 1585. aastal. Selle järgi võis purjetada Gibraltarist kuni Põhja-Norrani. Vahemerd raamat ei käsitle.
Tallinna ümbrus Waghenaeri raamatust „Spieghel der Zeevaerdt”, 1585
„Spieghel der Zeevaerdt” sai kiiresti väga populaarseks. Juba 1588. aastail ilmus Londonis selle ingliskeelne piraatkoopia. Kuuldavasti riiklikul tellimusel. Ametlikult tõlgiti raamat saksa, prantsuse ja ladina keelde. „Spieghel der Zeevaerdt” oli eeskujuks paljudele järgmistele lootsiraamatutele. Seda laadi raamatuid hakati nimetama waggoner’iteks.
Mida huvitavat leiame „Spieghel der Zeevaerdtist” Eesti kohta? Esiteks tuleb mainida kaartide omapära. Waghenaer on kõik kaardid orienteerinud vastavalt sellele, kuidas meremees laevalt vaadates maad näeb. Kaardi üleval servas ei ole seetõttu mitte põhjakaar, vaid alati maismaa. Soome lahe puhul aga „vaatab” meremees lääne suunast lahte sisse. Kaardid ise on küll detailiderohked, kuid mõnes kohas siiski oluliselt ebatäpsed. Näiteks ulatub Pakri saarte juurest Virtsu kanti väin, nii et Haapsalu asub saarel.
Huvitava ülevaate saab Soome lahel olnud meremärkidest. Juba varasemates lootsiraamatutes märgiti Kõpu torni ning Naissaare poid. Waghenaer lisab Kõpu puhul lugupidavalt juurde, et tegu on Tallinna linna raha eest ehitatud meremärgiga. Seda korratakse edaspidi kõigis järgmistes hollandi lootsiraamatutes ligi 100 aastat.
Tallinna lahe poole jääva ranniku kirjeldamises on Waghenaer esimene. Meie vaatenurgast on huvitav, et Waghenaer hoiatab laevnikke Prangli saarest põhja pool paiknevate „paljaste kaljude” (blinde clip) eest. Neid saab indetifitseerida kui Kuradimuna madalikku ning Keri saart. Prangli saarest edasi ida suunas kirjeldatakse Mohni saart ning siis tuleb kolmas ning viimane tolleaegne meremärk Eesti rannikul – Narva-Jõesuu rannal paiknev warder, mis juhatab Narva jõele. Soome lahe põhjarannikul mainib Waghenaer kahte meremärki. Warder paiknes Kubbeni-nimelises kohas, Helsingi (Elsenvos) faarvaatri alguses. Tänapäeval on seal Harmaja majakas. Teine meremärk asus Soome lahe kirdesopis, Roode Heeli nimelisel saarel. Kaasaja tuntakse seda saart Vihrevoi (Tuppuransaari) nime all. „Norra tüüpi warder” – ilmselt siis midagi kivikangru sarnast, märkis Viiburi faarvaatri algust.
Mis sai pärast „Spieghel der Zeevaerdti” tähelendu? Juba mõne aasta pärast, 1592, avaldas Waghenaer oma lootsiraamatu uue, täiendatud versiooni nime all „Thresoor der Zeevaert”. Kuid ei see ega ka 1608. aastal Willem Janszoon Blaeu poolt välja antud „Het Licht der Zeevaert” lisanud midagi väga uut meie ranniku kohta. Ainult kaardid muutusid adekvaatsemaks ja Blaeu orienteeris oma kaardi tänapäevasel moel – põhjasuund alati üleval. Suurema uudise toob alles Blaeu 1623. aasta „Zeespiegel”.
Tulles tagasi meie jutu alguse juurde: kes võis paigaldada Vaindloole ja Keri saarele kõige esimesed meremärgid? Kahtlusaluseid on tegelikult ainult üks – Rootsi merevägi. 1610–1617 oli Rootsi pidanud maha eduka sõja Venemaaga, mille tulemusena liideti Rootsiga Ingerimaa. Soome laht muutus Rootsi siseveekoguks. Väliskaubanduslikku tähtust Tallinnast itta jääval mereteel ei olnud. Oli vaid riiklik tähtsus. Kuid kirjalikke tõendeid selle väite tõestuseks on raske leida. Esimene Rootsi lootsiraamat, Johan Månssoni „En Sjöbok om Sjöfarten i Östersjön” ilmus alles 1644. aastal ning selles meremärkide ajaloost ei räägita. Kõige huvitavam Månssoni raamatus leiduv fakt on vahest see, et Keri saarel ei ole enam posti ja tünni. Meremärgiks on madal kivides püramiid stenkummel. Ju oli warder selleks ajaks täiesti ära pehkinud.
Kõige varasem teadaolev Keri saare kujutis. Külgprofiil Willem Janszoon Blaeu lootsiraamatust „Zeespiegel”, 1623
Blaeu kaart aastat 1623. Esimest korda on ära märgitud Vaindloo saar (Eylandt met de Stengh) ja Keri saar (Kocxshar) ning saartel paiknevad meremärgid.
